Õnnetussurmade arvu saab ja peab vähendama

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Kui turvaline on igapäevane elu Eesti riigis? Vastust saaks otsida mitmest suunast, ent õnnetussurmade arv on väga konkreetne näitaja ja annab alaliikideks jagatult aimu nii füüsilise kui vaimse keskkonna turvalisusest üldisemalt.

 Saame võrrelda Eestit teiste riikidega ja võrrelda Eesti varasemat õnnetussurmade arvu praegusega, kui tahame teada, mis suunas me areng kulgeb. Enne aga mõni lause sellest, mida õnnetussurmade arvust üldisemalt järeldada saab.

Mõistagi ei piirdu õnnetusjuhtumite kahju üksnes kõige hullemaga – inimese surmaga. Hukkunuid on seda rohkem, mida rohkem on õnnetusi. Laias laastus on iga hukkunu kohta üleeuroopalises statistikas paarkümmend inimest, kes vajavad õnnetuse tõttu haiglaravi, ning tublisti üle saja neid, kes on kodusel ravil.

Lisaks inimlikule tragöödiale on õnnetustel ka majanduslik mõõde: ainuüksi õnnetustesse sattunute haiglaravile kulub Euroopas ligikaudu kaheksa protsenti niigi majanduse taluvuspiiril olevast meditsiinieelarvest (ca 80 miljardit eurot umbes ühest triljonist eurost). Igal aastal sureb õnnetuse tõttu veerand miljonit ja saab püsiva puude miljon eurooplast. Õnnetusjuhtumite ja õnnetussurmade üldarvu vähendamine on seega kaalumist väärt eesmärk ka nende jaoks, kes mingil põhjusel arvavad, et nemad ise (näiteks oma imelise tarkuse ja ettevaatlikkuse tõttu) kunagi mingisse õnnetusse ei satu.