Piiriveekogudel kehtivad oma reeglid

Narva veehoidla. Foto: Liis Treimann

Piiriveekogudele nagu Peipsi järv, Narva jõgi ja Narva veehoidla minekul kehtivad omad reeglid.

«Ujumine Narva jões ja Narva veehoidlas on lubatud ainult selleks ettenähtud kohtades, päevasel ajal ning kaldast tohib eemalduda kuni vastava märgistuseni. Öisel ajal - pool tundi pärast päikese loojumist, kuni pool tundi enne päikese tõusu on Narva jõel ja Narva veehoidlal viibimine keelatud. Keelatud on ka viibimine Narva jõe kuivsängis alates veehoidla tammist kuni raudteesillani. Narva jões ja Narva veehoidlas asuvatele saartele minek ja seal viibimine on lubatud vaid piirivalvebüroo eelneva kooskõlastusega,» rääkis PPA Ida prefektuuri piiriturvalisuse talituse juht Juhan Voist.

Enne paadi või muu veesõidukiga piiriveekogule minekut tuleb kontrollida veesõiduki tehnilist seisukorda ja kaasa võtta navigeerimisseade, isikutunnistus, paadi tehniline pass, väikelaeva juhiluba, kui selle olemasolu on vastavalt meresõiduohutuse seadusele nõutav (25 kW ja võimsamate mootorite puhul), eredavärviline kehakaalule vastav päästevest igale paadis olijale ja kalapüügi kavatsuse korral ka kalapüügiõigust tõendav dokument.

Kõik piiriveekogudel kasutatavad veesõidukid peavad kandma registreerimisnumbrit (kui neid registreeritakse) ja veekogude kaldal peavad nad olema kindlat kinnitatud ja lukustatud, et võõrad neid kasutada ei saaks. Kui Peipsi järvel kavatsetakse minna kaldast kaugemale kui 1 km, tuleb oma väljumine ja tagasisaabumine registreerida lähimas kordonis. Narva jõele ja Narva veehoidlale minekul tuleb aga kõik väljumised ja tagasisaabumised lähimas kordonis registreerida.

Enne veele minekut tuleb endale selgeks teha ajutise kontrolljoone (piirijoone) kulgemine piiriveekogul. Peipsi järvel tohib läheneda mitte lähemale kui 200 meetri kaugusele piirijoonest, Narva jõel ja Narva veehoidlal mitte lähemale kui 25 meetri kaugusele piirijoonest. Päästevest peab loomulikult kogu veel oleku aja seljas olema, lukk, nöörid ja rihmad või pandlad kinni olema. Piiriveekogul viibides tuleb jälgida ilma. Tehnilises passis lubatust suurema lainega on keelatud piiriveekogul viibida. Eriti ohtlik on üle hinnata oma võimeid. See on ka üheks õnnetuste peamiseks põhjuseks.

Merele minekul on alati soovitav oma minekust ja sõidu marsruudist informeerida lähimat kordonit, kontrollida veesõiduki seisukorda, navigatsioonikaartide ja sideseadmete ning pääste- ja pürotehniliste vahendite olemasolu. Kindlasti võtta kaasa vajalikud dokumendid ja vastavalt pardal olevate inimeste arvule päästevestid.

Mere- ja siseveetranspordivahendite, sealhulgas väikelaevade ja jettide registreerimise, arvestuse või kasutamise nõuete rikkumise eest - karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

«Üks reegel on aga kõikjal ühine. Vesi ja alkohol ei sobi kokku. Veesõidukit peab juhtima kainelt  ja ka aluse pardal viibivad inimesed peavad olema kained. Kui veekogul või selle kallastel korraldatakse spordivõistlusi või muid veega seotud üritusi, on vaja ürituse toimumisest eelnevalt informeerida piirivalvebürood ja saada kooskõlastus selle läbiviimiseks,» lisas Juhan Voist.

«Kui teie kaaslastega juhtub rannas või veel õnnetus, siis tuleb sellest kohe teatada kas lähimasse kordonisse või hädaabinumbril 112. Teate edastajal tuleb võimalikult täpselt kirjeldada õnnetuskohta, nimetada õnnetusse sattunute arv ja kirjeldada mis juhtus,» rõhutas Voist.

«Nii veekogu kaldale kui ka veele minnes jätke meelde, kus te asute ja võtke kindlasti kaasa laetud akuga mobiiltelefon, et vajadusel abi kutsuda. Samuti ei tohiks vee ääres  jätta järelvalveta oma lapsi, kes mänguhoos võivad vanematest eemalduda ja paanikasse sattudes ei oska tagasi tulla. Kindlasti tuleks lastel veekogu ääres silm peal hoida, et vajadusel kiirelt abi osutuda. Eriti ohtlik on täispuhutava madratsiga vette lesima minna. Maismaalt puhuv tuul võib madratsi kaldast eemale kanda ja seal viibivad inimesed, eelkõige lapsed satuvad tõsisesse ohtu,» soovitas Voist.

Staažikad kalastajad juba teavad reegleid, kuid noored ja algajad kalapüügihuvilised peaksid enne kalaleminekut need endale kindlasti selgeks tegema. Paljudele tuleb üllatuseks, et ka harrastuspüügiks on vajalik püügiõigust tõendav dokument, s.t maksekorraldus, mis näitab, et püügiõiguse eest on tasutud. Tegemist ei ole suurte summadega, näiteks nädalase püügiõiguse eest tuleb tasuda 25 krooni ja terve aasta eest 180 krooni. Harrastuspüügi eest tasumine on muutunud väga lihtsaks - seda saab teha mobiiltelefoniga kasvõi sealtsamast veekogu ääres, kuid see peab olema tehtud vähemalt 2 tundi enne püügile asumist. Harrastuspüügiõiguse eest ei ole vaja tasuda õpilastel, pensionäridel ega puuetega inimestel. Küll aga tuleb neil inspektoritele kontrollimisel esitada vastav dokument. Teatud kohtades on aga kalapüügiks nõutav kalastuskaart, seal ülekandest ei piisa.

Kui püütakse lihtkäsiõngega, siis selleks mingit luba vaja ei ole. Lihtkäsiõng koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist ja üheharulisest konksust.

Samuti tuleb kalastama minnes arvestada lubatud püügiaegade, -kohtade ja kalaliikidele kehtestatud alammõõtudega. Kõigi reeglite ja piirangute ülesloetlemine läheks pikaks, oluline on teada, et kalapüügi üldised nõuded on kirjas kalapüügiseaduses, täpsema ülevaate piirangutest saab kalapüügieeskirjast. Kalapüügiga seotud infot leiab ka keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Kalapüüginõuete rikkumise puhul on rahatrahvi suurus kuni 18 000 krooni ning lisaks tuleb rikkujal hüvitada ebaseadusliku kalapüügiga loodusele tekitatud kahju.

Tihtipeale küsitakse meilt, millistel veekogudel tohib veemootorsõidukitega sõita. Reegel on järgmine: järvedel pindalaga alla 100 hektari ja jõgedel, mille laius laevatataval lõigul jääb alla 10 meetrit, on mootorsõidukiga liiklemine keelatud. Erandiks on elektrimootoriga sõiduk.

Kaitsealadel (rahvuspargid, loodus- ja maastikukaitsealad) võib sõita veesõidukitega, sealhulgas ilma mootorita veesõidukitega ainult juhul, kui see on kooskõlas kaitse-eeskirjaga. Teavet kaitsealadel liikumise kohta saab keskkonnaametist.

Veekogu äärde sõites tuleb meeles pidada, et kõigile veekogudele on kehtestatud piiranguvöönd eesmärgiga kaitsta rannal või kaldal asuvaid looduskooslusi - taimestikku, linde, loomi, ning piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju loodusele. Autode ja maastikusõidukitega sõitmine kahjustab pinnast ja ranna-alade õrna taimkatet. Piiranguvööndi laius sõltub veekogu suurusest. Näiteks Läänemere ja meie suuremate järvede - Peipsi, Pihkva, Lämmijärve ja Võrtsjärve -  piiranguvöönd on 200 meetrit, üle 10 hektari suurusel järvel või veehoidlal ning üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel või ojal on see 100 meetrit, kõige väiksematel veekogudel on kalda piiranguvööndi ulatus 50 meetrit. Piiranguvööndis tohib sõita ainult selleks ettenähtud teedel, mitte aga väljaspool teid ja  radu. Parkida tohib teeserva või selleks ettenähtud alale. Erandina võib mootorsõidukiga piiranguvööndis sõita juhul, kui see on vajalik tiheasustusalal halajasala hooldustööde tegemiseks, samuti kutselise või harrastusliku kalapüügiõigusega isikul kalapüügiks vajaliku veesõiduki veekogusse viimiseks.

Ranna ja kalda piiranguvööndi sätete rikkumise korral on trahvisumma samuti kuni 18 000 krooni.

Tuleb ka meeles pidada, et igal pool ei tohi telkida ega lõket teha. Eramaal on lubatud telkida vaid maaomaniku loal ja kaitsealadel vaid selleks ettenähtud kohas. Tuleohtlikul ajal on tuletegemine looduses keelatud, lõkke tohib süüdata ainult selleks ettevalmistatud kohas. Ka sel juhul tuleb järgida kõiki tuleohutusnõudeid, sest eriti praegu peab tule tegemisega olema ülimalt ettevaatlik, et mitte põhjustada metsa- või maastikupõlengut.

On siiski väga hea näha, kuidas aasta-aastalt puhkajate teadlikkus keskkonnaalaste nõudmiste osas suureneb. Tunduvalt harvem tuleb ette neid juhtumeid, kus kalastajatest-puhkajatest jäävad maha risustatud laagriplatsid või mahasaetud puude kännud. Hea tava kohaselt võtavad kalamehed ja puhkajad kaasa ka tekkinud prügi ning jätavad lahkudes maha peatuspaiga sellisena, nagu see oli enne nende tulekut.