Eestimaa lõunanurgas vastu Läti piiri seisab keset lainetavat odrapõldu noor mees, laseb läbi peo teri täis viljapead ja ootab kollast kombaini, mis järgmisel päeval peab taluõuele jõudma.
Vili haljendab ja loomad on prisked
Kristjan Jaanikesing on vaid 24‑aastane ja peab peaaegu üksi talu, mille haritava maa on ta mõne aastaga mõnekümnelt hektarilt paarisajani kasvatanud ning tahab selle veel kahekordistada. Et tuliuuel kombainil jaguks tööd täies mahus. Sepakõrtsi talu peremehe mure pole mitte see, kuidas vili üksi põllult koristada või kuhu see müüa, vaid kas õnnestub isegi selles nurgataguses paigas mõistliku hinnaga maid juurde rentida.
«Hinnad on üle mõistuse lakke aetud ja uus standard paistab olevat, et kogu põllutoetuse maksad rendiks ära,» ütleb noor mees sama asjalikult kui vana põllupidaja. Tõsi, põllumehe staaž pole tal sugugi lühike – ta oli teismeline, kui juba koos vanematega kartulit kasvatas ja seda Venemaale vedas.
Taluliidu žürii kogenud põllumehed peavad tunnistama, et noore mehe, kes kutsekoolis tehnikat õppinud ja põllupidamise kunsti alles plaanib Olustverre õppima minna, põllud ei jää nende oma põldudele alla.
Küsimus, kas talu on lähemas või kaugemas tulevikus kellelegi üle anda, püsib aga õhus igas talus, kus taluliidu parima talu konkursi žürii elu uurimas käib.
Jõgevamaal Reinu põlistalu paarikümne aastaga taastanud ja laiendanud Allingu vanaperemees võib rahul olla: pojad Aimar ja Vallo Allingu on tööd jätkamas nii viljapõldudel kui eeskujuliku lüpsikarjaga.
Samamoodi rahulolevad on Võrumaal Vastseliinas Pütsepa-Gotlibi talu vanaperemees ja –perenaine: nende neljast pojast üks, Martin Aim, jätkab ligi 30 lüpsilehmaga karja pidamist, ta on mõne aastaga kasvatanud loomade piimaandi ja muretsenud uut tehnikat. Mõlemas talus on vanemad poiste kõrval nõu ja jõuga abiks.
Mis saab aga ühel päeval Lombi talus Jõgevamaal, kus 74‑aastane Elvi Laanepere oma lõppematu energiaga juhib tõelist eestiaegse vurhviga talu, kui perenaise jõud raugeb? Puusaoperatsioon ei ole tarmuka perenaise teotahet ja jaksu murda suutnud ja kuigi päris käsitsi ta oma kümmet lehma kaks korda päevas ei lüpsa, teeb mujalt farmidest paarkümmend aastat tagasi kadunud kannulüps Lombi talust justkui töötava talumuuseumi. Muljele aitavad kaasa tõelised talulilled ja -põõsad ning siblivad kanad.Kanad paistavad üldse taludes viimaste aastate mood olevat – mitmel pool on neid taas pidama hakatud.
Üks poeg on Lombi talu perenaisel siiski abiks, aga kas noor mees on valmis 41‑hektarilist kümne lüpsilehmaga talu ka üksi edasi pidama? Või tuleb mõni maailma lennanud lastest tagasi ema moodi rügama?
Türi külje all rahmeldavad väikeses taime- ja kartulitalus kahekesi Laivi ja Urmas Laks. Pojad on varem kodutalus abiks olnud, aga väike Jõeääre talu ei toida kolme peret, ja nii on poisid Soome tööle läinud. Türi ja Paide rahvale on Jõeääre tuntud koht, kust kevadel ise ilusaid taimi oma koduaedadesse valida ja pereema iluaiast šnitti võtta. Kohalikud koolid ja lasteaiad söövad selle talu kartuleid.
«Just sellistest Eesti taludest võiks unistada!» pidi aga taluliidu žürii hüüatama, kui Viljandimaal Tarvastu vallas Ennuvaariku talu külastas. Ei, mitte mahedalt kasvatatava 35 lehmaga lüpsikarja pärast, kus loomad on sama nägusad kui kõigis teistes talukonkursil osalenud lüpsitaludes. Selle hüüatuse põhjustas hoopis taluõuele kahe poja ja kahe väimehe, Ennuvaariku oma poiste ehitatud küün ja riistakuur.
Õieti mitte ka selle ehitise enda pärast, vaid nende poiste ja kahe tütre pärast. Mõlemad tütred, suured koolid läbi käinud Õnnela ja Kälina, on väimehed kaasa toonud ning rajavad oma kodusid vanemate, Aivar ja Airi Kõva talust üks ühele, teine teisele poole põldu. Kui kogu see pere, sealhulgas esimene lapselaps, alla aastane Sebastian, ning augustis sündiv teine lapselaps särava peretütre põlle all, kogunes perepildile, sai selle talu ime lahendatud.
Mõne kilomeetri kaugusel ajab sügavale maasse oma juuri ka Airi klassiõe Sirje pere. See on Säga-Aaviku talu, kus lisaks emale ja isale, Sirje ja Toomas Allikule, rakendab mahetalus oma teadmisi taimekasvatust õppinud ja nüüd end toidutehnoloogias täiendav tütar Meelika.
Poeg Meelis on esialgu kodutalust kaugemal oma elu sättimas. Klassiõdede taluringi kuulub veel Saariku talu ja kõigi nende perede lapsed on omakorda sõbrad.
Säga-Aaviku pole, nagu Ennuvaarikugi, päris tavaline talu – siin põldudel kasvatatakse mahedaid köögivilju ja marju ning karjamaal mäletseb mahe lihaloomakari. «Tarvastus on hästi palju mahetootjaid,» täpsustab Sirje Aavik.
Mahetalu on ka Võrumaal Varstus Tuuma lambakasvatustalu. Lambaid ja tallesid on seal üle tuhande, ja nende kaks lauta on uhkemad kui Schmidtide pere enda elumaja. Perenaine Sirje loeb selle kohta vemmalvärsi: «Millal kunagi valmib sul maja, siis sul enam pole seda vaja». Nii hull see asi Tuuma talus muidugi pole, sest lisaks kahele tütrele on tulevikuks kasvamas juba kolm lapselast. Kui noor põlvkond võtaks hommepäev Tuuma talu üle, saaks nad täiusliku majapidamise, millel pole isegi mitte ühtegi võlga.
Suur pere on ka eriti kuplilisel Neeruti maastikul Valgamaal Märdi talus. See Anti Kulasalu peremehe käe all askeldav talu on justkui väike omaette küla. Märdi talus on Eesti ainuke spetsiaalselt küngastel turnimiseks loodud kombain – Hillmaster –, mis end ise loodis hoiab. Nagu teisedki peremehed, istub viljakoristuse ajal kalli kombaini roolis ka siin vaid peremees ise.
Peremees ostaks ja rendiks lisaks senisele ligi 300 hektarile künkapõlde juurde, kui naabruses tegutsev rikas ärimees maa hinda oma võimalustest lähtudes üles ei krutiks.
Külameestest maaomanikele on see muidugi hea, aga teistel põllumeestel võtab hinge kinni ega lase laieneda. Talupidamine ei tähenda ilmtingimata kümneid või sadu hektareid maad. Kuusalu vallas peab aednik Katrin Kraav koos abikaasa Igoriga Tõnu talu puukooli. Nii hästi peavad, et aianduskoolidest käiakse seal praktikal. Perepoegadest noorem käis küll Luual koolis, aga aiandus teda nii ei köitnud, et talus tööle hakata. See-eest elektroonikust vanem poeg on kõik, mis puukoolis võimalik elektroonika peale panna, sellele ka pannud.
Veel vähem ruumi vajavad aga armsad karus- ja lemmikloomad tšintšiljad, keda kui pensionisammast Läänemaal kasvatavad Mäe talus Rain Poolen ja Leida Laksberg. Ligi 400 kallihinnalise kasukaga loomakest askeldavad puurides ja annavad talu käibest viiendiku – sama suure osa, mida peremees muusikuna teenib.
Hoopis isevärki talu on Võrumaal Sõmerpalu vallas Paadi talu. Endine krossisõitja Avo Leok on tühjaks jäänud tsikligaraažidesse rajanud kolme aastaga Eestis ainukese soojaveekala angersäga kasvanduse. Õnnelik juhus viis ratastooli jäänud mehe kokku hollandlasega, kes talle kala kasvatamise peened nipid nii selgeks tegi, et ühtegi tagasilööki pole ta tundma pidanud. Eks mees on ise ka kogu hingega uue tegevuse küljes – isegi kalade söötmine on peremehe enda igapäevane hool. Et võõras kala eestlaste toidulauale jõuaks, käib peremees isiklikult laatadel seda tutvustamas. Ilma ühegi eurotoetuseta – vaevalt seda niisuguse uue ala alustamisel antudki oleks – on Paadi talus nii head rehkendust tehtud, et paari aasta pärast laen kaelast saab.
Kes neist ja veel mõnest talust 22. korda, 2014. aasta parimateks taludeks kuulutatakse, selgub täna keskpäeval Jänedal talupäevadel. Tegelikult on võitjad kõik.
Nominendid
Põllumajanduslik tootmine
• Märdi talu. Neeruti, Palupera vald, Valgamaa
• Jõepere aiandustalu. Loo, Jõelähtme vald, Harjumaa
• Lombi talu. Pakaste, Jõgeva vald
• Tuuma talu. Kõrgepalu, Varstu vald, Võrumaa
• Ennuvaariku talu. Vanausse, Tarvastu vald, Viljandimaa
• Ingli talu. Purtse, Lüganuse vald, Ida‑Virumaa
Alternatiivne suund
• Helme Maasikakasvatuse OÜ. Roobe, Helme vald, Valgamaa
• Tõnu talu puukool. Tapurla, Kuusalu vald, Harjumaa
• Jõeääre talu. Kirna, Türi vald, Järvamaa
• Paadi talu. Hänike, Sõmerpalu vald, Võrumaa
• Mäe talu. Koela, Lääne‑Nigula vald, Läänemaa
• Säga‑Aaviku talu. Mustla, Tarvastu vald, Viljandimaa
Noortalunikud
• Sepakõrtsi Agro OÜ. Holdre, Helme vald, Valgamaa
• Reinu talu. Palupere. Jõgeva vald, Jõgevamaa
• Pütsepa-Gotlibi talu. Heinasoo, Vastseliina vald, Võrumaa
Allikas: Eestimaa Talupidajate Keskliit