Vili haljendab ja loomad on prisked

Jõgevamaa Jõgeva valla Palupere küla Reinu talu üks noor­pere­mees­test, korv­pallur Vallo Allingu oma lüpsi­karja keskel, mida ta peab lisaks ema-isa abile koos abi­kaasa Liinaga. Talukonkursil kandi­deerivad Vallo ja Liina noortaluniku tiitlile. Foto: Kaul Nurm

Eestimaa lõunanurgas vastu Läti piiri seisab keset lainetavat odrapõldu noor mees, laseb läbi peo teri täis viljapead ja ootab kollast kom­baini, mis järgmisel päeval peab taluõuele jõudma.

Krist­jan Jaa­ni­ke­sing on vaid 24‑aastane ja peab peaaegu üksi talu, mille haritava maa on ta mõne aastaga mõne­kümnelt hektarilt paari­sajani kasva­tanud ning tahab selle veel kahe­kordis­tada. Et tuli­uuel kom­bai­nil ja­guks tööd täies ma­hus. Sepa­kõrt­si talu pere­mehe mure pole mitte see, kuidas vili üksi põllult koris­tada või kuhu see müüa, vaid kas õnnes­tub isegi selles nurga­taguses paigas mõist­liku hinnaga maid juurde rentida.

«Hinnad on üle mõistuse lakke aetud ja uus standard paistab olevat, et kogu põllu­toe­tuse mak­sad rendiks ära,» ütleb noor mees sama asja­li­kult kui vana põllu­pidaja. Tõsi, põllu­mehe staaž pole tal sugugi lühike – ta oli teis­me­li­ne, kui juba koos vane­ma­te­ga kar­tu­lit kas­vatas ja seda Venemaale vedas.