Endine surmalaager saab surmahoobi

Mart Niklus, rinnal Eesti sinimustvalge, istumas vaba Eesti vaba mehena Venemaal Permi krais endise poliit­vangide laagri tahvli ees. Nõukogude ajal nimetati seda laagrit lihtsalt asutuseks 389/36. Foto: Erakogu

Mart Niklus ja Kalju Mätik, kes on istunud nõu­kogude ajal aastaid kinni kuri­kuulsas poliit­vangide ko­loo­nias Perm‑36, mäletavad, kui sõbralikult neid seal eel­misel küm­nen­dil kahel korral vastu võeti. Mõelda vaid: me­hed saa­bu­vad välis­maalt, aga räägi­vad puh­talt vene keelt. Võõrus­tajad uuri­sid, kuidas Ees­tis elu edeneb. Nende auks oli mas­ti tõmm­atud isegi sini­must­valge lipp.

Keset Vene­maad, Uurali mäes­tiku lääne­serva lähistel asuv Perm‑36 polnud koht, kuhu keegi vaba­tahtlikult oleks läinud. Sinna saatis nõu­ko­gu­de võim karmi­desse tingi­mus­tesse ümber kasva­ma eriti oht­li­kud tege­lased – need, kes nõu­kogu­de võimu vastu ava­likult sõna jul­ge­sid võtta. Nende seas olid ka Niklus ja Mätik, samu­ti Enn Tarto, Tiit Madis­son, Viktor Niit­soo jt.

Kui enamik Gu­la­gi süsteemi kuulu­nud van­gi­laag­reid on nüüd­seks hävi­tatud või liht­salt hävi­nud, siis Perm‑36‑ga läks teisiti. Euroopa ja Aasia piiril asunud laager lõpetas 1988. aastal tegevuse, aga ajaloo­huviga ini­me­sed avasid seal seit­se aas­tat hiljem muuse­umi. Ainsa see­suguse Venemaal.