Parim igalt poolt

Triin Tammert. Foto: SCANPIX

Selles Arteris räägivad Sten ja Ede Tamkivi sellest, kuidas välismaal elamine teeb veel suuremaks Eesti patrioodiks kui varem, paneb märkama rohkem võimalusi nii siin kui ka seal. Koju tulles on rohkem rõõmu kõigest siin leiduvast ning ka rohkem kodumaale ja kaasmaalastele anda. Õigemini, naastes ühte kodudest, sest tõesti – inimesel võib vabalt olla mitu kodu, olgu need siis Eestis või kaugemal.

Mulle tuletas see lugu muu hulgas meelde ka selle, et ehkki mõne hea sõbra välismaale elama minek ei pruugi esimese hooga üldse hea uudis tunduda, on sellel ka helgeid külgi. Armsale sõbrale külla minnes võib abitu turisti rolli südamerahus ära unustada, kuna «meie mees Havannas» on ees. (Muide, kas ikka teadsite, et Graham Greene’il olevat samanimelise romaani idee tulnud Tallinna külastades ja algul pidi ka tegevus toimuma siin? Kuuba tuli mängu alles hiljem.)

Teistpidine, aga üleilmastuvale maailmale samuti väga iseloomulik elamus oli Priit Pulleritsul, kes kohtas Eestimaa ühes inimtühjemas paigas, Soomaa rahvuspargi matkaradadel suveretke lugu tehes ühel juulikuu kolmapäeva pärastlõunal nii sakslasi, prantslasi kui ka hispaanlasi. Rohkesti eksootilisi külalisi on viie aasta jooksul jõudnud ka meie seekordse toiduloo peakangelaste, kodurestorani MerMer pidajate laua taha.