Endine kaitseminister ei poolda ajateenistuse kummardamist

Jürgen Ligi kaitseministrina 2006. aasta novembris Eesti Keskpolügooni teeninduskeskusele nurgakivi panemas. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Tänane Postimees arutleb selle üle, kas Eesti peaks mitmete lähiriikide eeskujul otsustama palgaarmee kasuks või jääma ajateenistuse juurde. Endise kaitseministri Jürgen Ligi hinnangul on sõjaväelane siiski elukutse ning Eestis levinud tugevast usust ajateenistusse ta lugu ei pea. Alljärgnev on Ligi kommentaar teemal ajateenistus versus palgaarmee.

Rootsi kui mitte-NATO riik on muidugi märk, aga meie alliansis on ajateenistus juba erand. 28 liikmest hoiavad temast mingis vormis kinni veel Kreeka, Türgi, Norra, Taani (20 protsenti noortest) ja Saksamaa. Kaotamine on tõsiselt päevakorras ka Saksamaal.

Mulle pole jäänud silma ühtki riiki peale Eesti, kes rõhub veel isikkoosseisu kasvule, ammugi ajateenijate arvu kasvule. Ka ohtu, mille tarvis me sel moel piisavalt suureks võiksime kasvada, pole mulle silma jäänud.
Küsitlused näitavad, et ajateenistuse tähendust Eesti ühiskonnale ei tohi alahinnata, nii nagu ei saa alahinnata usuteenistuse tähendust katoliiklikes maades. Ta ongi tähtis, niikaua kui ta pakub hingerahu ja usutakse, et eesti poisist ei saa meest ega kodumaa armastajat muidu kui kasarmus.

Siis on kaitseministri kurtmine kolmekordsete naride pärast iseäranis põhjendatud – kolm on selgelt vähe, vaja oleks kolmeteistkordseid, et kõiki kasvatada. Me ei peaks sel juhul nii tõsimeelselt rääkima moodsatest relvasüsteemidest ja rahvusvahelisest kaitsekoostööst, sest ressurss tuleb suunata ebaprofessionaalsusele ja kõrvaltegevusele. Haridus- ja spordisüsteem tuleb lugeda selle poolest läbikukkunuks ning anda üle kaitseväele. Poiste kodusele kasvatusele on see usk veelgi karmim hinnang.

Ent maailm, riigikaitse ja julgeolekuohud on sedavõrd muutunud, et mina praktilise inimesena nii pühendunud usuteenimisest lugu ei pea. Ajateenistus on oma kaudsete ja otseste kulude poolest ühiskonnale kallis, riigikaitses aga tähtsusetu, arvatakse arenenud maades. Oluliseks loetakse ka liberaal¬set põhimõtet, et ilma mõjuva põhjenduseta tegevusala pealesund osale ühiskonnast pole õigustatud. Sõjaväelane on siiski elukutse ning tarbetu on häbeneda siin professionaalsust ja väärikat sissetulekut.