See õige Morrissey

Illustratsioon: Pm

Morrissey soolokarjääri parimad hetked sünnivad siis, kui teda miski tugevasti häirib. Ühemehearmeega terve maailma ebaõigluse vastu astumine on paatoslik, kuid ei õnnestu mitte iga kord, ja draamast võib saada komöödia

. Tundliku loojanatuuri kümnes sooloalbum on üle hulga aja taas see õige Morrissey, keda viimati sai kuulda vast tubli kümme aastat tagasi 2004. aasta plaadil «You Are The Quarry». Ja enne seda ehk plaadil «Kill Uncle», aas­tal 1991. Sõnumilt jaguneb materjal laias laastus kaheks: ühiskonna­kriiti­lis­teks ja kesk­konna­tead­likeks sõnumiteks ning konkreetsete karakteritega enamasti fiktiivseteks lühilugudeks.

Album salvestati Prantsusmaal produtsent Joe Chiccarelli käe all. Kitarrihümnidele on lisatud maitsekas peenelektroonika, kuid mitte ainult. On latiino ja Idamaa otseseid mõjusid. Hispaaniapärane mariach’i-soolo annab suurepärase aktsendi reipale, kuid süngesisulisele palale «Staircase at the University».

Järgmise pala «The Bullfigh­ter Dies» algus kõlab täpselt nii, nagu oleks Moz endale saateansambliks võtnud parimas vormis Vennaskonna koos akordioniga ning naudib täiel rinnal sõnademängu: «Gaga in Malaga / no mercy in Murcia / mental in Valencia». Latiinomõjusid on hoomata ka temperamentses loos «Kiss Me a Lot», kus Moz haarab roosi hammaste vahele ning põrutab kontsaklõbinal armastust otsima. Kindlasti tasub eelistada albumi deluxe-versiooni, kus on mitu suurepärast boonuspala, akordioni kuuleb ka veel.