Peaminister hakkab sõjaajal riiki juhtima

Peaminister Taavi Rõivas külastamas suurõppust Kevadtorm. Foto: Esper Kaar / Kaitsevägi

Kooskõlastusele saadetud riigikaitseseaduse eelnõu koondab juhthoovad peaministri kätte. Praegu kehtivaid riigikaitse aluseid peetakse vananenuks. Seda võrreldakse II maailmasõja eelse korraldusega, mis on ajale jalgu jäänud.

Peaminister Taavi Rõivas juhtis tähelepanu sellele, et Venemaa tegevus 2008. aastal Gruusia ning nüüd Ukraina vastu näitab üht – kiire reageerimine on tähtis. Kas ta oleks valmis sõjaolukorras riiki juhtima? Rõivas küsimusele ei vastanud. Ta viitas sellele, et eelnõu vastuvõtul hakkab see kehtima 2016. aastast. Selleks ajaks on uus valitsus ametisse astunud.

Tema hinnangul võimaldavad praegu kehtivad seadused mobilisatsiooni teostada. Samas nõustub peaminister, et praegust õiguslikku olukorda tuleks täiustada. Endine kaitseväejuhataja erukindral Ants Laaneots on teisel arvamusel. «De jure ei saa täna mobilisatsiooni läbi viia,» ütles ta. Erukindrali sõnul on võimu koondamine peaministri ja valitsuse kätte loogiline. Seaduslike regulatsioonideta võiks peata olukord kergelt tekkida.

Kaitseminister Sven Mikser nimetab seda Eesti riigi koospüsimise seaduseks. Viimast põhjusel, et praegune riigikaitsekorraldus pärineb 1990. aastate algusest. Kehtiv kord loodi ajal, kui Eesti NATO riikide hulka ei kuulunud.

Töö algas aastaid tagasi

2010. aastal võeti vastu riigikaitsestrateegia. Eelnõu on jätk sellele dokumendile. Eesmärk on tagada riigi juhtimine selgete käsuliinidega nii rahu- kui sõjaajal. Nähtavaid samme selleks astutakse ka praegu. Augustist asub peaministri julgeolekunõunikuna tööle Kadri Peeters. Ta on kogenud spetsialist, kes teenib hetkel leiba NATO peamajas Brüsselis. Muuhulgas on Peeters end täiendanud NATO koolis Oberammergausis ning omab reservohvitseri pabereid.

Eelnõu kohaselt on riigijuhtimine sõjaajal järgmine: riiki juhib valitsus, keda nõustab julgeolekukomisjon. Julgeolekukomisjoni juhib omakorda peaminister.

Seega suureneb valitsusjuhi roll märgatavalt. Komisjoni teenindab riigikantselei, kes tegeleb ohuhinnangute kogumise ja riigikaitset puudutava teabe haldamisega. Riigikantselei peab informeerima presidenti, riigikogu esimeest, valitsusasutusi ja riigikogu komisjone.

Laaneots juhtis tähelepanu sellele, et praegu kehtivate seaduste kohaselt on riigikaitse nõrgim lüli üleminek juhtimisele sõja ajal. Osalt leevendab uus eelnõu olukorda, sest üleminek riigi rahuaegselt juhtimiselt selle juhtimisele sõja ajal ei eelda enam võimu ümberjaotamist. Samas tuleks Laaneotsa hinnangul määrata detailselt ka erasektori kohustused. Näiteks Soomel on selleks üksikasjalik plaan, Eestil mitte. Kooskõlastamisele läinud riigikaitseseaduse eelnõu on samm Soome süsteemi poole, mis võimaldab ka tsiviilasutusi juhtida sõjaolukorrast lähtuvalt.

Praegune eelnõu näeb ette, et minis­teeri­umid ja riigi­asutused saavad sõjaajaks täpsema tegevus­kava. Edaspidi tege­letakse ka erasektorisse kuuluvate organisatsioonide kohustuste määramisega – seda saab teha, toetudes eelnõu paragrahvile 49. Samale seadusepügalale tuginedes koostab valitsus riigikaitseliste ameti­kohtade loetelu, mis võib muutuda suurema kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni või sõjaseisukorra ajal.