Oleg Kašin: pärast Lockerbie’t

Oleg Kašin Foto: Pm

Eksisteerib teatud hulk ajaloolisi fakte, milles, kui neisse kaevuda, avastatakse suurel hulgal vasturääkivusi, mõistatuslikke asjaolusid, vastuseta küsimusi jne. Leidub inimesi, kes on valmis pühendama oma elu sellele, et tõestada: elumajad Moskvas lasi 1999. aastal õhku FSB, New Yorgi pilvelõhkujad 11. septembril USA eriteenistused, et Srebrenicasse vedasid surnukehad kohale CNNi operaatorid, et Kennedy tappis Lyndon Johnson; üldse on vandenõuteooriate üle võimalik arutleda ükskõik kui pilkavalt. Aga kui vastused, mida vandenõuteooriad pakuvad, osutuvad reeglina täielikuks jamaks, siis küsimused, mida konspiroloogid esitavad, on enamikul juhtudel täiesti mõistlikud ja neid küsimusi peaks olema õigus esitada.

Ning selliste küsimuste esitamine on väga huvitav ja kaasakiskuv – ainult et need küsimused ei tähenda mitte midagi. Sest et Kennedy tappis Oswald, majad lasid õhku Bassajevi inimesed, Manhattanit ründas Al-Qaeda, aga Srebrenicas tapsid mitu tuhat moslemit serblased, kes olid oma serbia šovinismist loomastunud, ning ei ole mingisugust tähtsust sellel, milline nendest väidetest on tõsi, aga milline mitte. Kõik on tõde.

Selle teadmisega kasvavad üles uued põlvkonnad, selle teadmise alusel võetakse vastu tähtsaimad poliitilised ja ükskõik mis muud otsused, kuulutatakse sõdu, hukkuvad inimesed ja juhtub veel mida iganes. Aga tõde saab tõeks kusagil selle pika ja hirmsa protsessi keskpaigas. Hiljem võib juba ükskõik kui palju leida eakaid tunnistajaid, kes jutustavad, et tegelikkuses polnud asjad üldsegi nii. Las need tunnistajad istuvad telekanali jutusaates, las vaatavad neid koduperenaised. Ilmselt pole see õiglane, aga ajalugu on juba nii ehitatud.