Ike Volkov: valikute koht

Ike Volkov. Foto: Peeter Langovits

Suured peod on lõppenud. Tantsupidu. Laulupidu. Jalgpall. Nägime telerist kaunilt renoveeritud hiiglaslikke jalgpallistaadione (ka enamik olümpiastaadione on maailma arhitektuuripärlid), nägime taas ülevaid, hingematvaid aeropilte rahvast pungil lauluväljakust.

Kaunid kujundid Kalevi kesk­staadioni murul (olen vahel imestanud, miks imeilusas kirevas riietuses inimeste kulgemist eri punktide vahel tantsuks nimetatakse ja miks täiskasvanud inimesed selle nimel päevade viisi ennast sõimata lasevad, aga ju on see kollektiivne teraapia ja seltskondlik tegevus, ja linnulennult kaunis vaadata). Selle tammumise käigus ja nimel omandatakse proovides ka reinlenderi ja Aleksandra valsi sammud ja külapidudel on seda hoogsat lendlemist imekaunis ka maa pealt vaadata.

See kõik sunnib mõtlema suurelt. See on tore. Visioonid viivad elu edasi. Aga ikka see kiuslik küsimus, mida aina kordan – mitut flöödimängijat vajab Eesti? Mitut kõrgetasemelist orkestrit jaksab meie väike armas riik ülal pidada? Palju etenduskohti? Ja mille arvelt? (Seda viimast on kultuuri puhul küll kaunis rumal küsida.)