Juhtkiri: reform, mida kodanik ei peakski eriti märkama

Kui mõni riigiorganisatsioon oma koosseisu ja tegevust ümber korraldama asub, jääb muutuste vajaduse tegelik taust tavakodanikule tihti võrdlemisi kaugeks ja ähmaseks – enamasti lihtsalt seepärast, et valdkonnaga pole otsest kokkupuudet. Mõni ütleb muidugi alati emotsionaalselt, et ametnike hulka tulebki vähendada, mõned muretsevad teenuse pärast – et riik on juba liigagi õhuke.

Politsei- ja piirivalveamet on oma 5000 töötajaga suurim riigiasutus, kuid see pole tema ainus eripära – kodanikule tähendab selle ametkonna töö igapäevast turvalist elukeskkonda, see tähendab aga suhteliselt lähedast kontakti igaühega meist. Seda nii kodutänaval kui võõras linnas, veekogudel kui ka psühholoogilises plaanis – et meie piir on kaitstud, seega ka lähedased, tuttavad, kogu riik. Hea politseitöö sisendab kodanikule tunnet, et korrakaitsjad on tema jaoks alati olemas – nad peavad olema ühest küljest nähtavad ja teisalt vajadusel kiiresti abipalvele reageerima.

Politsei on otsustanud end põhjalikult reformida, eesmärgiga suurendada organisatsiooni efektiivsust, ja esmajoones tõsta madalamapalgaliste, sageli just patrullis rasket tööd tegevate politseinike keskmist töötasu (peatamaks kaadrivoolavust). Avalikkuse peamine ootus seejuures on, et reform mööduks võimalikult märkamatult. Kui see toob kaasa organisatsiooni tugevnemise, tajuvad ka kodanikud seda mingil määral kindlasti. Kuid iseäranis selgelt tajutakse sellise reformi läbikukkumist. Kui organisatsioonist kaob enesekindlus, avaldub see kindlasti nii-öelda põllul ja sel juhul langevad reformi läbiviijad üsna kiiresti avalikkuse tugeva pahameele alla.