Toomas Raudam: häbi

Toomas Raudam. Foto: Erakogu

Herbert von Karajanil mõõdeti ükskord orkestri juhtimise ajal pulssi. Selgus, et pulsi kõikumine ei sõltunud mitte liigutustele kulunud energiast, vaid muusikast, selle rütmist ja meeleolust. Näiteks lennukit juhtides (muide, ta oli ka hea piloot) ja maandades kõikus pulss märksa vähem. Sama kehtib ka kuulaja kohta. Hea muusika, nagu ka hea kirjandus, on eelkõige rahustaja ja lepitaja. Ta eraldab, ehitab kuulaja ja elu vahele müüri, mille taga ka kõige seltsivam või sõjakam inimene on hetkeks ihuüksi. Üksi oma mõtetega. Kõik, mis seda segab, on äärmiselt häiriv. Tänapäeval on üsna raske, kui mitte võimatu, sellest hoiduda. Tõsidus kipub maa pealt kaduma.

Ma poleks kunagi uskunud, et keegi, kes on seotud bluusiga, kuulutab oma poliitilist meelsust, vähe sellest, suisa allianssi ühe kõige rüvedama poliitikuga. Olen oma silmaga näinud, kuidas George Bush lavalt p***e saadetakse – «Bush, get out of town!». Ei mäleta, kes seda tegi, kuid pole tähtis. Patti Smith sülitas lavale tulles. Ja tal oli õigus – sülg on valge plekk universumi pilkases päästmatus pimeduses.

Mis ka Haapsalu bluusifestivalil pärast Tõnis Mäe tehtud boikoteerimiskutset ei juhtuks, üks on selge – kontsert on rikutud. Sinna tulevad need, kes tahavad näha sensatsiooni, võib olla isegi verd. Kuid siis on too Seagali nime kandev tühisus saanud selle, mida ta oma filmides kuuldavasti propageerib. Ma ise polnud temast varem midagi kuulnud. Tolle tüübi esinemine bluusifestivalil on minu silmis võrdne sellega, kui Hitler dirigeeriks Wagnerit. Või veel tabavam, tapvam – Mozartit.