Telliskivi Selts: Kalaranna arendajatel on targem rahvast kuulata

Rannajoone muutus. Foto: MTÜ Telliskivi Selts

AS Pro Kapitali poolt 26. juuni Postimehe veebiversiooni  artiklis «Müüdid Kalasadama detailplaneeringu kohta» esitatud väited nõuavad vastust.

Allan Remmelkoor ja Ervin Nurmela küsivad, mis on nn. protestijate tegelik eesmärk. Esmalt tuleb arendajaid rahustada, et sõna «protestijad» ei ole antud kontekstis kuigi sobilik. Suur hulk rahulikke kodanikke ei ole arenduse vastu, vaid on heade lahenduste poolt.  Seda on väljendatud juba MTÜ Telliskivi Seltsi  20. aprillil 2012 saadetud, seni vastuseta kirjas.  Kalaranda tuleb vaadata erilise kohana Tallinna linnaruumis, mille väärtusi tuleb hoida ja edasi arendada. Kõik mõistavad hästi arenduse tasuvuse ja isegi kasumlikkuse vajadust, kuid areng ei peaks tulema linnaruumi väärtuste arvelt. Aktiivsete kodanike viimaste aastate töö tegelik eesmärk seisneb selles, et Kalasadama ja Kalaranna tulevikku kavandav detailplaneering muudetaks enne kehtestamise otsust selliseks, et Kalaranna eripära saaks säilida ja areneda ka tulevikus. See tähendab eelkõige vastuolude kõrvaldamist dokumentidest ning lauge rannajoone jaoks piisava avaliku ruumi planeerimist.

Kalaranna eripära                                                                                                                                  

Igal soojal suveõhtul veedab Kalarannas aega ühekorraga umbes sadakond  inimest. Kalaranda teavad ja väärtustavad vähemalt paljud tuhanded. Mis neid inimesi sinna tõmbab ja milles seisneb Kalaranna põhiväärtus? Tallinna kesklinna ümbruse rannajoont laiemalt vaadates näeme sisuliselt igal pool sadamaid ja järske sadamakaisid. Kalarand on ainsana erandlik koht, kus rannajoone moodustab osaliselt liivarannariba ning osaliselt astmelisena merre laskuv kividest rannakindlustus. Mereäärse ajaveetmise ja mereääre nautimiseks sobib eriti just sellist tüüpi rannajoon. Sadamakai loob barjääri maa ja mere vahele, kuid laugel mereäärel saavad lapsed ohutult mängida ja see on igaühele tunnetuslikult meeldiv. Leidub isegi uurimistöid, mis kinnitavad, et avalikus ruumis oma viibimiskoha valimisel peavad inimesed spontaanselt oluliseks nii istumiskohtade olemasolu kui vahetut kokkupuudet veega.  Kalaranna põhiväärtuseks ei ole mitte niivõrd supelrand, kuivõrd sujuv ja turvaline ühendus maa ja mere vahel. Kuna teisi sarnaseid kohti kesklinnaga külgneval rannajoonel ei leidu, võib Kalaranna lauget rannajoont pidada Tallinna kontekstis unikaalseks ning see väärib kaitset. Kuni rahva poolt valitud esindajad seda ei kaitse, peavad aktiivsust näitama kodanikud ise.

Seltsi ettepanekutega ühinenud tuhanded inimesed ei ole klassikalised protestijad, kes sooviks takistada muutusi oma harjumuspärases koduümbruses. Need kodanikud mõtlevad Tallinna linnaruumi tulevikule üldisemalt. Paljud nendest elavad Tallinna kaugemates linnaosades, teistes linnades või isegi välismaal. Nii kohalikud kui külalised peavad Kalaranda üheks paremaks mereäärse ajaveetmise kohaks Tallinnas. Rahvas juhib otsustajate tähelepanu sellele, et planeeringu praegusel kujul kehtestamisega jääks Tallinn pöördumatult vaesemaks. Planeeringut ei oleks raske enne kehtestamist niipalju muuta, et dokumentidesse tekiks piisav ruum laugele rannajoonele. Olemasolevat randa saaks edasi arendada küllaltki väikeste kulutustega. Piisaks rannakindlustuste tundlikust remondist ja heast linnadisainist. Teenindavate ärpindade ja  isegi elanike lisandumine ranna lähistele on teretulnud, kuid rannajoonel endal pole totaalset muutumist tarvis. Kui arendajate tegelikuks eesmärgiks ei ole mereäärne privaat-elurajoon, siis nad ei peaks kodanike ettepanekute pärast muretsema. 

Lauge rannajoon nõuab suuremat laiust

Meeldiv oli kuulda, et  Linnaplaneerimise Ameti detailplaneeringute osakonna juhataja Arvo Rikkinen kinnitas 20.mail 2014 raadiointervjuus, et Kalaranna rannajoon tulebki lauge. See avaldus on väärt tunnustamist. Põhiprobleem on aga selles, et menetletav detailplaneering ei ole veel selle eesmärgiga kooskõlas. Lauge rannajoonega merepiirist ei saa meetreid lugeda samasugusel viisil, nagu seda tehakse sadamates. Juba kümmekond meetrit võtab enda alla see maariba, milleni vahel lööb merelaine. Veepiir on igal hetkel erinevas kohas. Ametlikes dokumentides on arendus kavandatud lähtudes ülimadala veeseisuga mõõdetud veepiirist. See pole juriidiliselt ega sisuliselt korrektne. Lisaks loksuvatele lainetele vajame piisavalt ka sellist maa-ala, millel saab kuiva jalaga liikuda ja aega veeta. Võib võrrelda, et näiteks Stroomi rannas on avaliku mereääre laius kokku ca 150 meetrit.  Kalarannas piisaks vähemast - minimaalse avaruse ja liikumisvõimaluse säilitaks lahendus, kus  vähemalt ametlikult lubatud 25 meetrit asuks üleujutusalast kõrgemal, mis veepiirist lugedes tähendaks ca 40 meetrit laiust. Täpse maamõõtmise tulemusel selgus, et planeeritavad elamud asuvad seadusekohasest 1 meetri kõrgusjoonest 11 meetri kaugusel ja krundid veelgi poole lähemal, mis tähendab kokkuvõttes umbes tavalise kõnnitee laiust avalikku maariba. Seda ruumi on vähe isegi sama arenduse tuhandele uuselanikule, kes hakkavad samuti avaliku ruumi tarbijaks.

Senise planeeringu sisuline vastuolu

Pro Kapitali poolt lahkesti lubatav 25000m² üldkasutatavat maad tundub esmapilgul suur number, kuid planeeringu järgi kavandatakse suurem osa sellest elamukrundile või üleujutusalale. See tähendab, et avaliku ruumi struktuur maa-alal jääb katkendlikuks ja ebasõbralikuks. Kui planeeringus puutuvad elamukrunt ja üleujutusala sisuliselt kokku, siis see mõjub nii, et 400 uue korteri omanikud hakkavad mereäärt justkui enda omaks pidama, kuigi avalikkusele on lubatud teisiti. Me võime Pro Kapitali praegu uskuda, kuid heausksed ostjad saavad  õigustatult teisiti arvata. Praeguse  lahenduse kehtestamisega programmeeriks linn ette konflikti avalikkuse ja korteriomanike vahel, mis jääb kestma aastakümneteks. Planeeringute eesmärk peaks olema konflikte ennetada ja lahendada, mitte juurde tekitada. Rahva rahustamiseks lubatud, tagantjärele korraldatava ja kõiki muresid väidetavalt lahendava arhitektuurivõistluse kaudu ei saa tegelikult sellist konflikti lahendada ega avaliku ranna-ala laiust takkajärgi muuta. Pigem sunnitakse võistlevad arhitektid sel viisil kaasvastutajateks. Planeeringu kehtestamise korral saab teoreetliselt fantaseerida üksnes seda, et tulevikus rajatakse merre uus lauge rand. Majanduslikult pole aga loogiline ega usutav, et keegi võtaks ette kuluka mere täitmise ilma jahisadama ehituseta, mida planeeringu praegune seletuskiri ei välista. Sadama rajamine sisuliselt kaotab lauge rannajoone, lõhub koha eripära ning muudab rannajoone vähemalt poolprivaatseks. Sadama avalik kasutus võib kergesti jääda üksnes tinglikuks, sest piirangud saab luua näiteks jahtide kaitsmise ettekäändel. Seega jäävad praegusel kujul detailplaneeringu kehtestamise korral järele ainult  halvad lahendused, kui silmas pidada Tallinna merele avamise eesmärki. Pro Kapitaliga saab nõustuda, et pisikesi positiivseid muudatusi on planeeringus tehtud. Põhiline muutus võrreldes 2012. aasta variandiga seisneb selles, et linn on nüüdseks lubanud planeeritava elamukrundi koormata sellise servituudiga, mis peaks välistama ranna-ala absoluutse sulgemise. Seda saab aga pidada üksnes äärmusliku vea paranduseks. Planeering  on endiselt veel selline, et tunnetuslikult muutub mereäär privaatseks, hoolimata servituudist. Kõlavatest lubadustest ja ilusatest plakatitest ei ole kasu, kui dokumendid ei muutu.

Linn saab planeerida ka eraomandit

Kuna omanik on vanast kalatehasest ise juba ammu loobunud, siis tuleviku üle otsustab linn, kaaludes seaduste ja tavade järgi elanikkonna seisukohti. Pro Kapital miskipärast väidab, nagu aktiivsed kodanikud justkui nõuaksid kogu nende maa hoidmist avaliku pargina. See väide ei ole õige, sest keegi ei saagi seda nõuda. Õige on see, et ideaalis saab kujutleda, et juhul kui poleks tegu eramaaga, siis avara ja kvaliteetse urbanistliku pargiala loomine sellesse kohta oleks suureks võimaluseks Tallinna avaliku ruumi arengule. Tallinna ainuke kesklinnaga ja vanalinnaga külgnev mereäärne rekreatsiooniala oma parimas asukohas rõhutaks Tallinna kui merelinna, rohelist linna ja inimsõbralikku linna. Muid häid maatükke selleks ei leidu. Keegi ei vaidle, et sellise arengu eelduseks on maa ostmine linna poolt ning õiglase tasu maksmine omanikule, mis tähendab olulist maksumaksja raha kulu. Meil on seniste arutelude põhjal alust arvata, et suur osa maksumaksjatest tunnustaksid sellist tehingut. Targa planeerimise korral saaks linn suure osa rahast ka tagasi teenida.   Oleme detsembris 2013 arutanud seda võimalust ka kohtumisel linnapea Edgar Savisaarega, kes maa ostu linnale ei välistanud, märkides diplomaatiliselt, et ta on selle peale mõelnud. Samuti uurisime Pro Kapitalilt, et kui omanik ei nõustu senise planeeringu korrigeerimisega, siis kas nad oleks valmis maad linnale müüma. Ostu-müügi tehing oleks üks võimalustest, mis lahendaks valutult kõigile pooltele tüütuks muutunud planeeringuvaidluse. Maaomaniku vastus oli loogiline - sõltub hinnast. Kuna kumbki pool pole ühtki sammu selle tehingu suunas astunud, eeldame et seda siiski ei toimu. Ilma linna ja omaniku maatehinguta piirduvad meie soovid seniste lubaduste sisulise järgimise, Kalaranna põhiväärtuste arvestamise, arusaadavate dokumentide ja õiguspärase protsessiga. Need on täiesti loomulikud ruumilise planeerimise üldtunnustatud põhimõtted,  mille vastu arendajad ei peaks meie arvates protestima. Ühiskondlikult aktsepteeritud planeeringust oleks  kasu ka omanikul.

Kuidas edasi?

Kokkuvõttes tuleb detailplaneeringut muuta üksnes natuke, ilma maaomaniku loomulikke õigusi piiramata. Dokumendid peavad ühemõtteliselt välistama sadama rajamise Kalaranna laugele rannalõigule – sadamat saab kergesti arendada sealsamas kõrval, senises sadamakohas. Krundijaotust tuleb joonisel muuta nii, et avaliku promenaadi krunt tekiks maa peale, elamukrundi ja üleujutusala vahele piisavas laiuses. Kui need muutused sisse viia,  siis on võimalik põhivaidlus kompromissiga lahendada ning takistused arenduselt kõrvaldada. Lõpetuseks soovime AS Pro Kapitalile avaldada ka tänu selle eest, et nad on osutanud mõningat abi prügiveo korraldamisel ning eriti, et nad ei ole seni teinud takistusi Kalaranna avalikule kasutamisele. Usume, et arendajad, linnaametnikud ning  esmajoones kehtestamiseks lõpliku heakskiidu andmist praegu kaaluv maavanem Ülle Rajasalu ei soovi endale Kalaranna hävitaja kuulsusrikast tiitlit. Soovime, et planeerimisdokumendid tehtaks enne kehtestamist korda.

MTÜ Telliskivi Selts juhatus: Toomas Paaver, Juho Kalberg, Maarja Läänesaar, Katrin Stöör, Kaarel Kalvik, Krista Kulderknup, Kristel Klammer