Päevatoimetaja:
Andres Einmann
+372 666 2072

Ernits: maade tagastamata jätmine võis Tõnissonile haua kaevata (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Heldur Tõnisson
Heldur Tõnisson Foto: Erakogu

Ettevõtja ja Postimehe endine suuromanik Heldur Tõnisson suri päev pärast seda, kui põllumajandusminister Ivari Padar teatas, et talle ei tagastata tema isa, riigivanema Jaan Tõnissoni maid.

See otsus võis Tõnissonile viimase põntsu panna, usub Maalehe ajakirjanik Peeter Ernits, kes tunneb Tõnissoni aastaid.

«Ma ei ütle, et Ivari Padar ja praegune vabariigi valitsus kaevas Tõnissonile haua, aga ta oli üks hauakaevajatest. See on täiesti selge,» ütles Ernits Postimehele.

1992. aastal moodustas Eesti Vabariigi ülemnõukogu kuus riigimajandit, mille territooriumitel jäeti inimestele osa maid tagastamata.

Kolm omanikku, teiste hulgas Tõnisson, kaebasid otsuse edasi. Sellest ajast alates on nad jätkuvalt õigust taga ajanud, lootnud ja oodanud, et maad neile siiski tagastatakse.

Eelmisel neljapäeval purustas minister Padar valitsuse pressikonverentsil omanike viimsedki lootused.

«Oleme võtnud tagastamise suhtes ekspertarvamusi ja kooskõlastusi väga erinevatelt institutsioonidelt alates õigusbüroost, lõpetades ministeeriumideni välja,» ütles Padar. «Lõpptulemusena ei ole me näinud ühtegi seni varjatud nüanssi, mille puhul saaks need maad tagasi anda.»

Kuula Ivar Padari otsust siit (alates 20:15).

Eelmine põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder uuendas omaaegset haldusmenetlust, mis annaks võimaluse õigusjärglastele maa tagastada. Mitmeaastase vaidluse lõpetas valitsus siiski neljapäeval.

Otsuse ametlik vormistus lükati augusti keskpaika.

Saatuslikust otsusest kirjutas Šveitsis elavale Tõnissonile tema esindaja Eestis, Peeter Schneider. Tema sõnul oli 102-aastane mees sel ajal haiglas abikaasa juures.

Tõnissoni pärijad plaanivad otsuse edasi kaevata.

«See oli tema viimaste aastate ainus tõsine soov - saada tagasi oma isa talu,» ütles Schneider. «See, kuidas Eesti riik on tema maade ja varade taas-natsionaliseerimisel käitunud, on täiesti andestamatu.»

Tõnisson suri küll soliidses eas, aga see teadmine mõjutas ajakirjanik Ernitsa sõnul selgelt ettevõtja lahkumist.

Ajakirja Luup asutajana palus Tõnisson toonasel peatoimetajal, Ernitsal, panna erilist rõhku sellele, kuidas eestlased taasiseseisvumisel erastamise ja ärastamise skeemide abil rikkaks said.

Lõpuks sai Tõnisson korruptsiooni tunda aga «oma nahal, oma perekonna varade najal,» ütles Ernits. «See võis talle väga valus olla.»

Nimelt on kahtlus, et otsuse teinud valitsejad lõid Tartu Agroga salaja käed. «See on keeruline ja mõnes mõttes piinlik lugu,» vihjab Ernits.

Padar ütles pressikonverentsil, et maade taotlejatele on aastate jooksul lootust jagatud, mis jätab temast lõplikku otsust tehes aga süüdlase mulje: «Mind on tugevalt survestatud ja süüdistatud, kas ma olen piisavalt objektiivne, kas mul ei ole erahuvisid.»

Tõnissoni rahalist seisu ja varanduslikku olukorda ei oleks maade tagastamine Ernitsa sõnul oluliselt muutnud, aga see oli tema jaoks rohkem põhimõtteline küsimus.

«Kui sa oled Tõnissoni poeg ja Eesti riigi ülesehitamist näinud ja näinud, mis hiljem on toimunud ja kui jääd maast lihtsalt ilma... kui sind loksutatakse aastakümneid, käivad võitlused ja on loodad ja ootad, et võiksid isa maa tagasi saada...»

Tagasi üles