Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071
Saada vihje

Eesti ohvitser lavastati NKVD agendiks

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rauno Võsaste
Rauno Võsaste Foto: Kristjan Teedema

See pole katse hakata ajalugu ümber kirjutama, kuid ajaloolaste senine tõdemus, et Teise maailmasõja aegse Saksa julgeolekupolitsei ülem ja Eesti koonduslaagrite rajaja Ain Mere (1903–1969) oli KGB eelkäija NKVD agent, võib olla lavastuse tulemus.

Sellisele järeldusele jõudis ajaloohuviline endine tippkriminaalpolitseinik Rauno Võsaste, kui oli rida rea haaval läbi töötanud ajalooarhiivis asuva Mere KGB formulartoimiku (kindla isiku jälitamiseks sisse seatud operatiivtöö toimik – toim).

Viimane on tõe seisukohalt eriti oluline – formulartoimik võib agenditoimikust suuresti erineda. Kui esimene koostatakse vajaduse tekkides tagantjärele ning sinna annab ajalookonteksti sobitamise huvides üht-teist lisada, siis agenditoimik peaks teoreetiliselt sisaldama vaid sinna aja jooksul kogunenud originaalmaterjale.

«Mere toimik ei ole adekvaatne,» leiab Võsaste. «See on täis vastuolusid ja alustatud 1960. aastal tõenäoliselt tagantjärele vaid selleks, et KGB-l oleks midagigi, millega Inglismaal elanud Meret plaanitaval värbamiskatsel survestada.»

Ajaloo seisukohalt on see tõsine avaldus. Saksa okupatsiooni aegse julgeolekupolitsei juhist Merest rääkivad ajalehelood on seni olnud valdavalt ühes toonis. Eesti mustima minevikuga mees reetis mängeldes. Merest sai Eesti iseseisvuse kadudes NKVD agent, varjunimega Müller. Tänu tema edastatud infole paljastati 1940. aastal Eesti ohvitserkonnas levinud kurikaval plaan korraldada riigipööre.

«Võtame kasvõi selle agendinime Müller. No kust pagana kohast pidanuks ühele salajasele kaastöötajale Eestis 1940. aastal selline nimi pandama?» küsib Võsaste. Mülleri nimi sai kuulsaks alles Teise maailmasõja ajal või hilisematest Stirlitzi-filmidest.

Agent Mülleri toimik loodigi KGBs alles tagantjärele 1960. aastal. Põhjenduseks öeldi, et Mülleri agenditoimik ja töötoimik olevat sõja puhkedes viidud Riiga ning hävitatud kui operatiivsisult väheoluline. Selline oli Nõukogude versioon juhtunust.

«Kuidas nii, et sisult väheoluline?» küsib Võsaste. See on koht, kus venelased kogenud uurija silmis tõsiselt eksisid.

Esiteks paljastas agent Müller ju väidetavalt okupatsioonivõimudele plaanitava riigipöördekava Eestis. Teiseks oli ta teatanud NKVD-le Saksamaal plaanitavast kallaletungist Nõukogude Liidule ja andnud üle isegi Leningradi vallutamise detailse plaani.

«Kui selline agent osutub ebaoluliseks, siis ma ei tea, mis sorti infot need olulised agendid NKVD-le veel andsid,» märgib Võsaste.

Uurinud läbi paarsada lehekülge Mülleri formulartoimikut ja kõrvutanud igas dokumendis esinevaid kuupäevi, jõudis Võsaste veendumusele, et tegelikult Mere polnud agent. Vähemalt ei saa seda väita olemasolevate materjalide põhjal.

«Ühegi julgeoleku toimiku sisu ei saa võtta iseenesest-mõistetavana,» ütleb endine uurija. «Minu kui uurija jaoks ei piisa ainult üldise teksti sündmuste konteksti sobitamisest. Fakte peab olema, ja neid Mere vastu eriti pole. Isegi seda tema poolt reedetud organisatsiooni, mis NKVD väitel Eestis riigipööret kavandas, polnud olemas.»

Juuni alguses valmis Võsastel seetõttu oma kulu ja kirjadega ning sõprade toetusel Merest rohkem kui 200 lehekülge paks ajalooraamat pealkirjaga «Ain Mere. Valel poolel». See on autoril pärast politseiteenistusest lahkumist juba kolmas pärast Raudristi rüütli kavaleri Harald Riipalu ja Eesti Leegioni kindralinspektori Johannes Soodla elulooraamatuid.

Teose valmimisel leidsid vastused nii mõnedki teised ajaloohuvilisi vaevanud küsimused. Näiteks levis jutt, et Mere võis langeda Iisraeli salateenistuse Mossad kättemaksu ohvriks, kui juudiriigi agendid ta Leicesteri kodu garaažis maha lasid. «Tegelikult polnud Merel kodus mingit garaaži ja ta suri kaunis rahulikku surma,» ütleb Võsaste.

Lisades siia veel aastakümnetega politseis tekkinud kuritegude lahendamise oskuse, võtab praegu erasektoris endale turvalahendustega tööd andev endine politseinik julguse avalikult väita: Mere oli KGB laimukampaania ohver. Eesmärgiga saavutada, et Inglismaal Leicesteris elanud mees hakkaks välismaal nende kaastööliseks. Ja kui see ei õnnestunud, mõisteti Mere hiljem sünnimaal tagaselja surma.

Nende kahe asja seotust näitab seegi, et Mere formulartoimikut hakati KGBs taastama vaevalt kuu enne seda, kui tema suhtes algatati kriminaal-uurimine seoses Eestis väidetavalt toime pandud sõjakuritegudega.

«See, et tema ajal koonduslaagrid Eestis eksisteerisid, oli fakt ja selleks see ka jääb. See, et ta oli NKVD agent, pole fakt mitte ühestki otsast,» ütleb Võsaste. «Selle KGB soperdise põhjal hakata väitma, et Mere oli agent, on kas rumalus või pahatahtlikkus.»

 

Ain Mere (1903–1969)

•     Koolipoisina Vabadussõjas osalenud Ain Mere sai 1919. aasta kevadel raskelt haavata, kui soomusrongi vagun, kus ta viibis, sai granaadist täistabamuse. Plahvatus paiskas noormehe kuulipildujaluugist välja ja ta sai raskeid haavu pähe.

•     Sõjakooli lõpetamise järel sai Merest elukutseline sõjaväelane. Eesti okupeerimisel 1940. aastal sai temast 180. Eesti laskurdiviisi staabi operatiivosakonna ülema asetäitja. Teise maailmasõja puhkedes jooksis Mere sakslaste poole üle, võttes kaasa kogu staabi kirjavahetuse ja kaardimaterjali. Tema kaasatoodud kaartide abil ründas sakslaste lennuvägi Tuleblja salajast lennuvälja, kus hävitati üle 60 Punaarmee lennuki.

•     Eestis sai Merest julgeolekupolitsei ülem, kellele allusid tuhandetele inimestele surmaotsuseid langetanud erikohtud. 1942. aasta augustis loodi tema alluvuses Jägala koonduslaager.

•     1943. aasta aprillis sai Merest kõrge ohvitser Eesti Leegionis, kus ta jõudis ametis olla rohkem kui aasta. 1944. aasta suvel sai Merest Eestis sõjaväe ringkondade staabiülem, kes evakueeriti hiljem Saksamaale. Sõja lõppedes viibis ta mõnda aega vangilaagris.

•     1947. aastal siirdus Mere Inglismaale, kus töötas surmani Leicesteris kohalikus tekstiilivabrikus.

•     1961. aastal mõisteti Mere Tallinnas toimunud sõjakurjategijate protsessil tagaselja surma. Suurbritannia ei andnud Meret Nõukogude Liidule välja, sest pidas tema vastu rääkivaid tõendeid alusetuks.

Allikas: PM

Märksõnad

Tagasi üles