Põhjamaine Briti suursaadik

Briti suursaadik Chris Holtby: «Ma ei kanna kilti!» Foto: Peeter Langovits

Kuigi ka tema enese soontes voolab tilgake šoti verd, ütleb Chris Holtby end rahvuselt olevat siiski lihtsalt britt, kes täpsemalt on pärit Lõuna-Inglismaalt Wiltshire’st.

Kuidas sai teist suursaadik Eestis? Ja kumba enne kuulsite – et teist saab suursaadik või et te tulete Eestisse?

Meie süsteemis kandideeritakse töökohtadele. Ka mina kandideerisin sellele kohale – tahtjaid oli palju – ning olin väga õnnelik, kui selgus, et osutusin valituks. Ka mu pere oli rahul.

See on teie esimene suursaadikukoht?

Jah.

Miks Eesti?

Olin eestlastega pikalt koostööd teinud, [ELi kõrge välis- ja julgeolekupoliitika esindaja] Javier Solana ühe välispoliitikanõunikuna oli mul eestlasest kolleeg Rein Tammsaar, kes praegu töötab Moskvas.
Oma viimatisel kohal Londonis tegelesin ma palju NATO ja julgeoleku küsimustega ning sellega seoses ka Eestiga. Meie kaitsesidemed on väga tihedad. Sestap harjusin eesti tavade ja asjaajamiskultuuriga ja see meeldis mulle väga.

Kas olite varem Eestis käinud?

Käinud olin ühe korra, aga asju olin eestlastega palju ajanud.

Kas teie kaitsealane taust tähendab ka seda, et keskendute siin rohkem kaitsele?

Ma ei ütleks, et see on põhjus, miks selle koha vastu võtsin. Minu töö siin nõuab kõvasti rohkem kui ainult kaitse- ja julgeolekuteemadega tegelemist. Kaitse ja julgeolek on väga oluline osa meie koostööst, ma tean, kuidas see valdkond toimib, ja soovin meie koostööd veel paremaks teha.

Kuid siin olemine tähendab, et pean tegema väga palju kaubandusalast tööd. Pean tegema palju ELi-teemalisi asju, rohkelt on esinduskohustusi, tuleb tegelda poliitikaga, aga ka meelelahutuslike asjadega – näiteks seoses kultuuriga.

Aga tahtsingi teha midagi, mis tooks mu välja pelgalt kaitse- ja julgeolekuteemadest. Meeldiv on teada, et olen siin endaga väga sarnaselt mõtleva liitlase juures.

Te mainisite ärilist tööd – mida see täpsemalt tähendab?

Suure osa meie tööst moodustab see, et veename Briti firmasid tulema siia ja moodustama partnerlust Eesti firmadega, müüma oma teenuseid. Meie aitasime näiteks Nexti tagasi tuua ja tõime Eestisse Baltimaade esimese Debenhamsi.

Paljud Briti ettevõtted otsivad siin partnereid, olgu siis inseneritöö või tootmise valdkonnas. Päris mitu Briti firmat on toonud suure osa oma tootmisest Eestisse, sest on avastanud, et siinne tööjõud on usaldusväärne ja töökas.

Kui asjad nii hästi edenevad, siis kui palju neil diplomaatide abi vaja läheb?

Mind kaasatakse vahel siis, kui on vaja sõlmida suur leping. Firmadele on see päris kasulik, sest annab selge märgi Briti valitsuse toetusest nende tegevusele.

Saatkonnas tegeleb äriteemadega kuus inimest. Nad aitavad nii siia tulevaid Briti firmasid kui ka Eesti firmasid, kes tahavad laieneda kas Briti turule või selle kaudu  maailmaturule. See kehtib eriti informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, näiteks Transferwise, Fits.me vms.

Samas otsime ka teisi valdkondi Eesti majanduses, kus  saaksime teha koostööd. Olgu selleks siis logistika või midagi muud.

Kas Suurbritannia näeb end jätkuvalt globaalse jõuna? Kui vaadata BBC hommikusi uudiseid, on seal ikka lugusid Indiast ja teistest kaugetest piirkondadest, mis meile ehk eriti huvi ei paku, aga teile näikse vägagi korda minevat.

Minu meelest leiab mu riik, et suudab maailmale jätkuvalt palju pakkuda. Mitte sõjalise jõu, vaid ideede ja väärtuste mõttes. Suures osas suhetes, mis meil teiste riikidega on, rõhutame oma pühendumust demokraatiale ja inimõigustele. Mõne meie partneri jaoks on see väga keerukas ja neile ei meeldi, et me nendest asjadest räägime. Aga me ütleme need asjad siiski välja.

Laiemas plaanis tahame, et meid nähtaks leiutajatena, kui riiki, kes on juhtiv tehnoloogias ja muudes asjades, mida teeme inimeste elu edendamiseks. See on meie panus maailmale.

Jah, me tahame, et meil oleks jätkuvalt sõjavägi, kes suudab vajadusel sekkuda. Kuid suurjõuks olemine ei seisne tänapäeval enam selles. Nüüd on küsimus hoopis maailma mõjutamises ideedega ja selles, et meil oleksid inimesed, kes suudavad oma mõtetega mõjutada maailma tulevikku.

Üks teie sisepoliitika küsimus, mis on tõmmanud tähelepanu ka Eestis, on Šotimaa referendumi küsimus. Nagu ma aru saan, voolab ka teis šoti verd.

Ainult väga vähe. Ma ei kanna kilti! Arvan, et see, et ma seda ei tee, on tõenäoliselt kena kõigi suhtes – keegi ei taha näha mu jalgu.

Kui keegi küsib teilt rahvuse kohta, siis mida ütlete?

Ma ütleksin, et ma olen britt. Mul on küll inglise esivanemad, aga minus on ka iiri verd, šoti verd, natuke prantsuse verd. Minu nimi on taani päritolu ehk tõenäoliselt olen ma viikingite järeltulija. Suur osa mu perest on pärit Põhja-Inglismaalt, kus taani ja viikingite pärandit on seniajani näha – nimedes, kohanimedes jne.

See on ka üks põhjusi, miks ma ehk natuke panen oma õnne ärikohtumistel proovile. Ühendkuningriik on põhimõtteliselt põhjamaa, meil on paljuski ühised juured. Oleme neid lihtsalt teistega seganud. Meie keel on ses suhtes suurepärane näide: meil on palju skandinaavia sõnu, palju prantsuse sõdu – meie õigussõnavara pärineb prantsuse keelest, argisõnavara on põhjamaade ja germaani päritolu. See on väga huvitav kombinatsioon.

Kui võrrelda Eesti ja Briti rahvusidentiteeti, siis milles nad erinevad?

Mulle tundub, et Eesti identiteet põhineb pigem keelel ja kultuuril kui maal. Meie identiteet samas põhineb suuresti sellel, kus me oleme. On väga suur hulk sisserännanuid, teatud ajaloolises mõttes oleme tsivilisatsioonide sulatusahi – inimestest saavad britid meie riiki tulemise kaudu. Suures osas räägivad nad muidugi ka ühist keelt ning võtavad omaks tavad ja muu.

Samas eksisteerib meil palju kultuure kenasti üksteise kõrval, neid ühendavad keel ja – tahtmata minna siinjuures liiga poliitiliseks – usk indiviidi õigusesse teha, mida ta tahab teha, et saada oma elust parim. Kui sa tahad äri alustada ja sellega edu saavutada, siis riigistruktuurid teevad selle võimalikuks. Demokraatia ja inimõigused on igiomane osa sellest, kes sa oled, kui sa oled britt, sõltumata sellest, kust sa tuled.

Aga šotlasele ega waleslasele pole vist kena öelda, et ta on inglane?

Kui sa just kakelda ei taha.

Kahtlemata on meil olemas väga tugev kohalik identiteet. Kui te küsite minult, kust ma pärit olen, siis ütlen, et Wiltshire’ist Lõuna-Inglismaalt. Kui sa oled Cornwallist, oled sa uhke korni päritolu üle, kui Walesist, siis samuti oma identiteedi üle.

Teatud mõttes on see rivaalitsemine sõbralik, meil on väga palju spordivõistlusi, kus igal aastal rahvusmeeskonnad mängivad omavahel. Eri rahvused võivad seista staadionil üksteise kõrval, laulda igaüks oma hümni, ja probleeme pole.