Välisturistid ummistasid Tallinna keskaja päevade avamispidustused

Emajõe Lodjaseltsi mees Heikki Põldma asus vett läbilaskvat Peipsi lootsikut parandama. Foto: Peeter Langovits

Nendel turistidel, kes sattusid täna Tallinna vanalinna, vedas hullupööra, sest nad leidsid end otse keskaja päevade avamismöllu keskelt.

Täna oli Tallinna sadamas sildunud ilmselt mitu suurt kruiisilaeva, sest vanalinn oli ennelõunal pildistavaid välismaalasi pungil täis. Veidi enne keskpäeva avastasid nad järsku Viru tänava alguses, et on mingisse kummalisse sagimisse sattunud. Tegemist oli keskaja päevade avamisega, kui vanaaegsetes riietes inimeste rongkäik suundus Viru väravate juurest Raekoja platsile.

Juba kaugelt oli kuulda trummipõrinat ning vilepillide helisid – Viru väravate juures tantsisid muusika saatel Türgist Anatooliast pärit kunstimeistrid.

Peagi saabusid ka Tallinna heerold Jüri Kuuskemaa ning Tallinna linnateatri peakunstnik ja kostüümiajaloolane Kustav-Agu Püümann, mõlemad keskaegses riietuses. Nende kõrval seisis tähetark Igor Mang koos oma musta koeraga.

Rongkäigu korraldaja kamandas keskaja inimesed kahe kaupa rivvi ning liikumine Raekoja platsi poole võis alata.

Pildistavad välisturistid palistasid kahelt poolt tihedalt Viru tänavat. Tekkis laulupeo rongkäigu tunne. Raekoja plats ja sealne keskaaja turg oli nii paksult inimesi täis, et liikumisega tekkis raskusi. Päike kõrvetas.

Keskaja päevad algasid

Täpselt keskpäeval hakkasid Raekoja akendel hüüdma pasunad. Seejärel rääkis Kuuskemaa keskaegsest Tallinnast ja siin elanud käsitöömeistritest. Olulise asjana nimetas ta korda, et Tallinna ei tohtinud sisse tuua ühtegi välismaist kaupa, mida kohalikud käsitöölised ise valmistasid. Niimoodi kaitses linn keskajal oma tootjaid. Tänapäevanegi linnavõim võiks sellest eeskuju võtta.

Keskaja päevad kuulutas avatuks juba üheteistkümnendat aastat neid päevi korraldava Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu juhataja Liivi Soova.

Raekoja plastil oli laudade taga koha sisse võtnud rohkem kui sada käsitöölist. Soova kinnitas, et vahendajaid plastil pole, ainult käsitöölised ja kunstnikud ise. Külalisena kaupleb omatehtud merevaiguesemetaga vaid üks meister Lätist.

Omatehtud seepi pakkuv Virve Eviste kinnitas, et tema oli esimene, kes kümme aastat tagasi niisuguse toodanguga keskaja päevadel välja tuli. Täna oli tema searasvast ja seebikivist pesemisvahenditel päris hea minek, ostsid nii välismaalased kui kohalikud inimesed. Selline seep pidavat olema kortsude vastu, noorendavat näonahka ning mõjuvat eriti hästi tundlikule nahale.

«Rohkem kui pool sajandit tagasi nägin lapsena kodus, kuidas vanemad seepi tegid, nüüd otsustasin seda järele proovida,» ütles Eviste. «Palju ei suuda ma praegu toota, müün põhiliselt käsitöölaatadel ja mõnes käsitööpoes. Mingil ajal peaks Palmse mõisas seebikoda valmis saama, aga see võtab aega.»

Aus kauplemine

Vahepeal oli ausa käsitöölise vande Raekoja platsi laval andnud Valdur Tilk, kes ise kauples kohapeal puust nööpide, pärlite, lusikate ja muude esemetega. Ta ütles, et keskaja päevad on tõesti koht, kus kaubeldakse ausalt. Hinnad on mõistlikud, õhkkond meeldiv, igasugused vahendajad hoitakse eemal. Selliseid ettevõtmisi võiks rohkem olla.

Pitsimeistri nime all tuntud Ulve Kangro oli kohal koos oma lapselapse Kertuga. Letil olid väljas kindad, sokid, metallist ehted, vanaaegsed kuuseküünalde jalad, villa pakitud seebid ja väiksed nõiad.

«Eelistan seda turgu, sest siin käib aus kauplemine,» ütles Kangro. «Müün oma tooteid ühesuguse hinnaga nii pealinnas kui Lõuna-Eestis. Keskaja päevadel olen käinud algusest peale.»

Villa sisse pakitud omavalmistatud seepe nimetas Kangro laisa saunaskäija pesemisvahenditeks – mingit käsna vaja ei ole, teed aga villapalli märjaks ja muudkui pesed.

Väikesed nõiad sobivad Kangro sõnul aga väga hästi kööki. Kui perenaisel läheb söök pliidil kärssma, võib ta kõiges nõida süüdistada ning meel läheb jälle rõõmsamaks.

Eestlased ei tingi

Keraamikat ja pisiplastikat pakkusid turul Georg Bogatkin ja Airike Taniloo-Bogatkin, kes käisid keskaja päevadel kauplemas nende algusaastatel, aga vahepeal olid perekondlikel põhjustel viis aastat eemal.

Bogatkin märkis, et keskaja turul võtavad käsitöölised oma kaupade eest mõistlikku hinda, sest vahendustasu ei ole vaja kellelegi maksta. Nagu turul ikka, on ostjatel alati võimalik ka hinda tingida.

«Soomlased on kõvad kauplejad, nad tahavad kasvõi ühe euro hinnas alla saada,» ütles Bogatkin. «Eestlastega on vastupidi – neile olen ise öelnud, et võin natuke odavamalt ka anda, kui soovite. Ise nad kauplema ei hakka.»

Mare Sihvre Lasnamäel Lindakivi keskuses tegutsevast Rahvakunsti Klubist istus raami taga ja valmistas rüüuvaipa. Ta selgitas, et mingil ajal olid klubil külas käinud kolleegid Dagestanist ning näidanud, kuidas nad niisugusel raamil oma vaipu koovad. Siis tekkiski Sihvrel mõte, et kasutaks samasugust mugavat raami ka eesti vaipade kudumiseks.

«Nii ma nüüd siin kahte asja kokku panna püüangi – natuke Dagestanist, natuke Eestist,» selgitas Sihvre.

Keskaja päevade elu käib aga peale Raekoja platsi mujalgi. Eduard Vilde ausamba ees Harju ja Niguliste tänava nurgal oli kummuli lükatud Emajõe Lodjaseltsi viis aastat tagasi ehitatud Peipsi lootsik.

Ääsi taga askeldav Heikki Põldma ütles, et lootsik on hakanud vett läbi laskma ning keskaja päevadel ongi kavas paat jälle sõidukõlblikuks teha. Inimestel kindlasti huvitav vaadata, kuidas see käib.