Imat Suumann suunab põhisuunda

Imat Suumann sündis 27. juulil 1964 Tartus, lõpetas Tartu ülikooli maaliosakonna 1995 ning kuulub samast aastast Eesti kunstnike liitu ja aastast 1996 Kursi koolkonda. Foto: Margus Ansu

See, et kunstnik oma poolsajandi sünnijuubelit näitusega tähistab, pole mingi uus­leidus. Lihtsalt niisama pidu panna poleks ka kõige õigem.

Solvang oleks Imat Suumanni nüüdse näituse puhul kasutada sõnu vanameister või muuseumiküps. Egas ta siis pintsleid ja molbertit varna viska ning pensioniootele jää.

Küll aga peaks loobuma lisandist noorkunstnik, mis ju teda ja tema eakaaslasi on veel hiljaaegu saatnud.
Suumann on oma tegelikult lühikese kunstnikutee jooksul keskendunud ju vaid paarile teemale. Need on horisondiga maastikud, kus pole sageli midagi muud peale võsa. Need on öised vaated, sageli üksiku laternaga ainsa valgusallikana. Nüüd siis vaated Tartu arhitektuurile, rõhuasetusega keskajale, kontrastis uuema aja kastidega.

Üksildane loomus

Suumann on ju tegelikult vältinud figuuri ja lähivaadet. Selles võib olla süüdi tema mõneti üksildane loomus, vähemalt jätab ta tavaliselt kohtumisel sellise üksikannataja mureliku mulje. Igati boheemlik ja tartulik enesessesüüvija, kes teatud peohetkil võib olla ka üpris sõnakas.

Mina igatahes ta sisekaemusi usaldaksin. Tema piltides pole subjektiivset ekspressiooni, pigem kõiksusetunnetust.

Alati, kui ma vaatan tema mitte midagi sisaldavaid maastikke, tunnen ma seal tugevat üldistust, mis paneb looduse olemuse üle järele mõtlema. Koloriit on paigas ning tunduvalt mitmekihilisem kui klassikast teada-tuntud loodusmaalijail.

Siis need üksiku laternaga öised linnavaated. Ei tunne kunstnikku kui öist linnas uitajat, tunnen pigem kui kodust inimest, aga need urbanistlikud vaated on kuidagi teda mõjutanud. Ja keda ei oleks, kes on üksinda sattunud Tartu öiseil tänavail hulkuma. Raudteetsisternide ja raudteejaama müstika veel sinna juurde.

Arhitektuuriloo huvi

Seoses kolimisega ühte ajaloolisesse majja tärkas Suumannis huvi arhitektuuriloo vastu. Mine tea, ehk on ta kadumaläinud arhitekt või ehituskunsti uurija?

Mõnda aega olin isegi hädas Imati kõikidele sellealastele küsimustele vastuse andmisega. Aga ta leidis need ise küll ülikooli arhitekti Krause teoseid kujutavate raamatute või vanade linnaplaanide uurimisega.

Ja ta tegi nendest omad järeldused. Tõsisel arhitektuuriloolasel tõuseksid juuksed kuklas turri, kui ta peaks neid kõrvutusi erinevate ajastute ehituskunstist tema lõuendeil analüüsima.

Ses mõttes on Imat Suumanni kõige uuema perioodi maalid üdini tartulikud. Vaatajale, kes pole Tartus elanud või seda linna külastanud, pakuvad tema nüüdse näituse pildid kahtlemata vähem kui neile, kes selle linna ruumi ja ajalooga on kursis. Mainigem vaid õhkutõusvat Vene pommituslennukit ühe krutsiaalse vaate taustal.

Nende linnavaadete, sealhulgas taeva tonaalsus on võrreldes varasema rohekashallika koloriidiga muutunud hoopis liivakarva soojaks.

Need Jaani kiriku kalmistu ülesmõõtmisjoonistused ja samas 1960. aastate arhitektuuri või Annelinna paneelelamute rütmid keset toomkiriku või Jaani kiriku vaateid on midagi sellist, mis on sundinud neid omandama ka erakollektsionääre. Nii et nüüdse näituse maalid ei pärine sugugi vaid kunstniku ateljeest.

Vaim on vahel

Kujutatud hoonete vahel sünnib tühi ruum, midagi metafüüsilise maali sarnast. Võin siinjuures luuletaja Indrek Hirve lahkel loal tsiteerida tema kuuldud fraasi Imati isalt, kunstnikult ja luuletajalt Aleksander Suumannilt, et «vaim pole asjades, vaid asjade vahel».

Hirv täiendas seda omalt poolt, et «mitte sõnades, vaid sõnade vahel, mitte värvipindades, vaid värvipindade vahel, mitte majades (sel näitusel), vaid majade vahel».

Ammu olen väitnud, et selliste kunstitraditsioonidega linnale nagu Tartu kuluksid ära mahukad kataloogid nii Enn Tegova kui ka Imat Suumanni või Peeter Alliku loomingust. Aeg selleks on küps.