Rait Maruste: maadevahetus kui peegelpilt

Riigikogu liige Rait Maruste. Foto: Martin Ilustrumm

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond) leiab, et maadevahetuse kohtuotsusest kumab läbi nõukogude-prokuratuurlik karistuslikkus. Tema hinnangul oli süüdimõistmise vastuolulisim osa selle tõenduslik alus. Küsitav oli ka tuhandete lehekülgede viisi dokumentide kokkukuhjamise vajadus, mis näitab uurimise ja süüdistuse ebaprofessionaalsust.

Kuigi meedias on näha olnud pealkirju, et maadevahetuse kohtuasi on saanud lõpliku lahenduse, on põhjust arvata, et see siiski ei ole nii. Üks süüdimõistetu on juba väljendanud kindlat otsust minna edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Sama kaaluvad kaitse esindajad. Juhul, kui see nii läheb ja neid Strasbourgis edu saadab, siis on võimalik – sõltuvalt otsuse sisust –, et riigikohus peab uuesti menetluse avama. Seega, punkt ei ole veel pandud.

Ühest äärmusest (täielik õigeks­mõistmine) teise äärmusesse (kõigi süüdimõistmine) kulgev kohtupraktika just usaldust ei tekita ja Eesti õigusemõistmisele au ei tee. Kuigi otsus on erakordselt pikk, üle 200 lehekülje, jätab sõnarohkus mulje, et kramplikult on püütud anda veenev vorm hinnangutele ja otsustele, mis ei ole väga veenvad. Vaieldavusi toovad esile ka kahe kohtuniku kaalukad eriarvamused. Kuigi, vahemärkusena, eesti õigusterminoloogia mõiste «eriarvamus» jätab selgusetuks selle, kas ollakse otsusega üldiselt päri, kuid erineval arvamusel mõnes selle üksikosa argumenteerimise (motiivide) osas või enamikust lahkneval arvamusel tervikotsuse või selle osa suhtes.

Hea, et pärast mitut aastat sai lõpuks selgelt korrigeeritud toimunu nimetus. Maade vahetus kui selline ei ole olnud ebaseaduslik. See oli ja on algusest peale seaduses ettenähtud haldusmenetlus avalikes huvides. Mis võis olla ebaseaduslik, oli selle toimetamise viis. Sellest ka tegude ümberkvalifitseerimine altkäemaksu andmiselt pistisele. Kriminaalõiguse põhimõte on, et rakendatakse teo toimepanemise ajal kehtinud õigust. Praegusel juhul see nii ei olnud. Süüdistus ja kaitse selle vastu olid üles ehitatud teisele õiguslikule eeldusele või alusele. Ümberkvalifitseerimine selgus alles menetluste lõppastmes. See tekitab küsimuse, kas kaitse oli adekvaatne ehk kas kaitse sai lähtuda esitatud süüdistusest ja selle tõendamisest ning (vastu)argumenteerimisest kogu menetluse käigus, lõpuni välja. Näib, et see ei olnud päris nii.

Otsusest kumab läbi nõukogude-prokuratuurilik karistuslikkus, süü presumeerimine. Süüdistamine on prokuratuuri olemuslik funktsioon, kuid kohus peab teatavasti olema kahe poole, süüdistuse ja kaitse vaheline neutraalne arbiter. Ei piisa süüdistuse esitamisest, süüdistus peab olema ka selleks ettenähtud korras veenvalt tõendatud.

Tundub, et kõigil hukka- ja süüdimõistjail on jäänud tähelepanuta üks oluline asi. Nimelt, kogu tegevuses oli kaks erinevat osapoolt, kelle roll ja huvid olid ja on turumajanduses selgelt eristuvad. Ühelt poolt avaliku võimu (riigi) esindajad: minister ja ameti juht, kelle otseseks ülesandeks maade vahetamisel oli avalike huvide järgimine ja seaduslikkusest kinnipidamine. Neile laienes avaliku halduse hoolsuskohustus. Nende kohustuste vastu nad ilmselt ja selgelt eksisid ning peavad vastutama. Neil piisanuks ühest sõnast – «stopp» – ja kogu jant oleks ära jäänud.

Teiseks pooleks on äritegelased, kellele hoolsuskohustus ei laiene, kelle toimimisloogika on turumajanduses sootuks teine. Neile ei saa süüks panna seda, et nad toimivad teisest lähtealusest, äriloogikast. Tahavad odavalt osta ja kallilt müüa. Ja lubatu ning keelatu piirimail panid neid kõndima just avaliku võimu esindajate kutsuv lollus, lohakus ja omakasulikkus. Lühidalt korruptiivsus. Mis põhjusel Ester Tuiksoo samasse kohtuasja «kaasa arvati», jääb selgusetuks. Nagu ka tema tegelik osa ja süü maadevahetuses ja sellekohase süü tõendatus.

Ei saa jätta märkimata pika menetlusajaga kaasas käinud üsna intensiivset ametkondade survet ja stigmatiseerimist meedias, mis ei saanud jätta mõju avaldamata ei süüdistatavatele ega kohtule. Eelnev ei ole öeldud kohtualuste kaitseks, vaid erapooletu ja objektiivse õigusemõistmise eelduse kaitseks. Lisaks, süütuse presumptsioon on meie põhiseaduse ja ausa õigusemõistmise selge põhimõte. Inimene on süütu seni, kuni ta selleks ettenähtud korras on lõplikult süüdi mõistetud.

Seejuures süütuse presumptsioonil ei ole mingit seost vastutusega, kuigi üks juuraprofessor väitis vastupidist. Või peaks vastutus tulenema avalikust arvamusest, sõltumata sellest, mida kohtud teevad, nagu üks kolumnist väitis. Vastutus, nii õiguslik kui poliitiline, järgneb niikuinii. Kusjuures õiglase vastutuse aluseks saab olla objektiivne menetlus ja sellel põhinev usaldusväärne ja veenvalt tõendatud kohtuotsus. Vastasel korral peaksime kogu õhtumaise demokraatliku õigusemõistmise põhialused prügikasti saatma. See peaks Euroopale selge olema alates Dreyfusi kohtuasjast.

Menetlust esitleti kui enneolematult keerukat ja mahukat, mis tõi kaasa erakordselt pika kohtueelse menetlusaja ja sellega kaasneva meediakajastuse. Siiski, näiteks Strasbourgi mõõtude järgi vaadates pole asjas midagi erakordset ja pikka menetlusaega õigus­tavat. Uuritav toimus ühes riigis, ühe ametkonna raames ja suhteliselt piiratud isikute ringi osalusel.