Jalgpall ei ole laulja ja kitarristi Jüri Homenja elust kadunud, kuigi ta on pettunud, et tippmängijad käituvad lapsikult – hammustavad, hüppavad vastasele põlvedega selga, teesklevad maas valu.
Lauljat häirib lapsikus
Lapsepõlves Pärnu staadioneil palli taga ajanud Homenja käib praegugi vahel jalgpalli mängimas. Ja ikka poolkaitsjana. Laulumees ei ole aga praegu enam sellises meistrivormis nagu keskkooli ja ülikooli aegadel.
Toona mängis ta Eesti noortekoondises ning Pärnu ja Tartu klubides. Oma parimaks saavutuseks peab ta võistlusi Eesti kõrgliigas. Palli on ta taga ajanud ka tänavu, Tartu sõudmise ja aerutamise klubis, kui on tuju olnud.
Eesti plaadimüügi edetabeli tipu muusikul on ühe laulu ühes reas lähestikku staadion ja Vallikäär. «Lapsepõlves olid ikkagi põhilised Pärnu Kalevi ja Raeküla staadion ning Vallikääru tantsuõhtud,» meenutas ta.
Kuuenda klassi poisina käis Homenja Eesti koondise laagris. Kui Pärnu Kalakombinaat/MEK tuli Eesti meistriks, ei kuulunud ta õpingute tõttu Tartu ülikoolis enam sellesse meeskonda. «Jalgpalluri karjääri lõpetasin Eesti meistriliigas,» ütles ta. «Meeskond oli Tartu Kalev/DAG, aasta oli 1995.»
Võistlused Moskvas
Mullu osales ta Moskvas rahvusvahelisel jalgpalli- ja muusikafestivalil Art Football ehk lavatähtede jalgpalli maailmameistrivõistlustel, kus olid nelja meeskonnaga alagrupid.