Eesti riik sai annetusena oma saatuseaastate kohta käiva olulise ajalooallika

Karl Soonpää/Soonbergi perepilt 1930. aastate algupoolelt: vasakul Antonie Soonpää, tema kõrval poeg Henn, Karl Soonpää, noorem tütar Helvi Maie ja vanem tütar Heljo Laine. Foto: Karl Soonpää perekonna arhiiv

Eesti Vabariigi sõjaeelse riigikontrolöri Karl Soonpää Ameerika Ühendriikides elavad tütred Maie Lippand ja Heljo Alari annetasid Eestile oma isa päeviku, mis kajastab elu ja meeleolusid ning eriti mahukalt valitsuse istungitel kõneldut Eesti jaoks pöördelistel ja saatuslikel aastatel 1939–1940.

Karl Soonpää 85-aastane tütar Maie Lippand andis täna päeviku üle riiki esindavale Eesti Ajaloomuuseumile, vahendas riigikontrolli pressiesindaja.

Ta märkis oma kõnes, et see on talle väga emotsionaalne hetk, sest tema isa on neid päevikulehti puudutanud. Maie Lippand rõhutas tänasel USA iseseisvuspäeval, et tema elu Ameerikas on kulgenud hästi ja et ta on üles kasvatanud last, kes kõik on eestlased ning tal on kahe tütre peale neli tütrepoega, kes kõik oskavad eesti keelt ning on huvitatud Eesti ajaloost. Maie Lippandiga koos oli päeviku üleandmise tseremooniale Eestisse saabunud ka tema lapsi ja lapselapsi USAst.

Riigikontrolör Alar Karis nentis, et päevikud on alati väga personaalsed ning see tähendab, et inimesed on neid kirjutades ausad, kirjeldades ka oma kahtlusi ja kõhklusi, samuti näidates teiste inimeste kahtlusi, kõhklusi ning ka naiivsust. Karis tänas Karl Soonpää tütreid, et nad usuvad Eesti riiki ja usaldavad selle päeviku hoidmiseks Eesti Ajaloomuuseumile, kelle ülesanne mälusasutusena on just talletada Eesti riiki puutuvat.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho luges kokkutulnuile ette katkendeid Karl Soonpää päevikust. 1990. aasta teisel poolel oli just Akadeemia see väljaanne, kus päeviku tekst avalikkusele kättesaadavaks sai.

Kirjastaja Sirje Endre, kes kirjastas riigikontrolli 90. aastapäeva tähistamiseks 2009. aastal raamatu «Faatum. Eesti tee hävingule. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940. Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad. Dokumente ja materjale». ütles oma sõnavõtus, et tema jaoks on omamoodi sümboolne, et päeviku üleandmine Eesti riigile leiab aset just päevil, mis toimib laulu- ja tantsupidu.

Endre nentis, et Eesti on küll väike riik, kuid tema ajalugu on suur ning rõhutas vajadust tuua see ajalugu tänase noore põlvkonnani, et too tajuks sidusust ajaloofaktide vahel ning tunnetaks rahva ühismälu. Endre rõhutas, et oma vabadust ei ole võimalik kaitsta, kui ei tunta selle vabaduse saavutamise ja ka kaotamise lugu.

Riigikontrolör Karl Soonpää päeviku üleandmise juures viibisid esindajad riigikontrollist, Eesti Ajaloomuuseumist, õiguskantsler Indrek Teder, endine riigikontrolör Mihkel Oviir, president Arnold Rüütel, Toronto Ülikooli emeriitprofessor Olev Träss, esindajad mitmetest riigiametitest ja organisatsioonidest, Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees Karli Kütaru, esindajad kaitsepolitseist, audiitorkogust, ajakirjast Akadeemia, samuti Karl Soonpää perekonna esindajad nii Eestist kui Ameerika Ühendriikidest.
 
Karl Soonpää päevikust saab muu hulgas teada:
• mida president Konstantin Päts, peaminister Jüri Uluots, kindral Johan Laidoner ja teised riigimehed 1939. ja 1940. aastal valitsuses Eesti olukorrast ja saatusest tegelikult rääkisid;
• kes oli see Eesti tipp-poliitik, kes tahtis pärast baaside lepingu sõlmimist asuda otsekohe kaitsekulutusi kärpima ja tegema rahva hulgas kihutustööd Nõukogude baasidele heakskiidu saavutamiseks;
• missugused paberid ja miks lasi peaminister Kaarel Eenpalu ära põletada 1939. aasta sügisel;
• kuidas tähistati Eesti Vabariigis juba 1939. aasta 7. novembril Oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva;
• kuidas Eesti Vabariik tegi endale musta raha, osaledes Euroopas relvade salakaubanduses;
• kes Eesti poliitikutest saatis Jossif Stalinile sünnipäeva puhul eraldi isikliku telegrammi;
• mida arvasid Eesti juhid võimalusest leevendada vaikiva ajastu reegleid ja lubada taas erakondade tegevust.

Karl Soonpää päeviku viimane sissekanne on Johannes Varese nukuvalitsuse esimeselt istungilt 22. juunil 1940:
«Uue valitsuse esimene koosolek. Koostatakse deklaratsioon. Erakapitalile lubavad eluõigust Narma, Rotberg ja ka H[ans]. Kruus; teised ei taha sellest hoolida! Vares on mõtted üles tähendanud ja ruttab Vene saatkonda näitama, kas passib. Kruusi juhatusel räägitakse edasi deklaratsiooni kohta, kus eriti käredad on N[eeme]. Ruus ja [Boris] Sepp . Otsustatakse surma saanud Raua kooli majale kallaletungijate matusekulud võtta riigi kanda. Vaidlen mõne ettepaneku vormi vastu, mis siis parandatakse vastavalt kontrolli nõudmistele. Koosoleku lõpul soovin H[ans]. Kruusile «õnne». Ta ütleb, on õnnetu, et ta eila Valgemetsast siiski üles leiti, sest ta oleks meelsasti tahtnud asjast kõrvale jääda.
Näen ara, et uus valitsus ei tegutse iseseisvalt, vaid «nanjke» [lapsehoidja] – Vene saatkonna – käskude kohaselt ja selleparast sõidan maale, minule juba varem presidendi poolt lubatud puhkusele.»

Riigikontrolör Karl Soonpää pidas ajavahemikul 13. septembrist 1939 kuni 22. juunini 1940 päevikut, kuhu täheldas üles valitsuse istungitel räägitut ja muid tähelepanekuid Eesti elu kohta. Päevikuga samade kaante vahel on ka Soonpää märkmed Vabadussõja kohta.

Pärast Karl Soonpää hukkumist 70 aastat tagasi, 1944. aasta suvel, põgenes tema abikaasa Antonie koos kolme lapsega Eestist ja jõudis lõpuks Ameerika Ühendriikidesse.

Karl Soonpää päevik säilis siia jäänud sugulaste käes eravalduses. Selle tekst avaldati esimest korda ajakirjas Akadeemia 1990. aasta teisel poolel.
2009. aastal andis riigikontroll koostöös kirjastusega SE&JS Karl Soonpää mälestuseks ja riigikontrolli 90. aastapäeva tähistamiseks välja raamatu «Faatum. Eesti tee hävingule. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940. Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad. Dokumente ja materjale.» Raamatu koostas ja päeviku kommenteeris Küllo Arjakas.