Teljeriikide sõjajärgne taasrelvastumine

Saksa sõjaväelased Bosnias veebruaris 1997. Foto: Danilo Krstanovic

Sarnaselt Jaapaniga seati tingimusi teiste teljeriikide sõjajärgsele taastamisele. Euroopa suurriigid Saksamaa ja Itaalia pidid loobuma sõjapidamisest, kusjuures Saksamaa desarmeeriti ja osaliselt deindustrialiseeriti. Siiski sai Itaaliast 1949. aastal NATO asutajaliige ning 1956. aastal taastas endiselt okupeeritud Lääne-Saksamaa oma sõjaväe.

Külma sõja kontekstis tajusid lääneliidrid peagi, et uue sõja puhkemisel on tarvis Saksamaa taas relvastada ning 1955. aastal võeti ta NATO liikmeks. Külma sõja ajal küündis Saksa militaarpersonali suurus 500 000ni. Saksamaade taasühendamisel 1990. aastal sõlmiti aga nn 2+4 leping, millega piirati tulevase ühendatud Saksamaa sõjavägi 370 000 inimeseni.

Praegu on Saksamaa sõjaväelaste arv veidi üle 180 000 ning kuigi sakslased osalevad välismissioonidel, kulutavad nad kaitsele vaid 1,4 protsenti SKTst. Lisaks on väljaspool NATO territooriumi vägede paigutamiseks vaja parlamendi luba koos missiooni eesmärgi ja pikkuse sätestamisega.

Itaalia 1947. aastal vastu võetud põhiseaduse § 11 alusel loobub Itaalia sõjast kui vahendist rahvusvahelisi vaidlusi lahendada. Itaalia kulutab 1,6 protsenti SKTst kaitsekulutusteks ning sõjavägi on suurem kui Saksamaal.