Tõnis Asson ammutas abi nõukogude inimese varasalvest

OSCE vaatleja Tõnis Asson. Foto: Erik Prozes / Postimees

Ukraina kriisipiirkonnas kinni võetud endine ohvitser peab enda pantvangistamist osaks suurest poliitilisest mängust.

OSCE vaatleja Tõnis Asson, kes pärast kuuajalist viibimist Ida-Ukrainas pantvangis eelmise nädala lõpus vabaks sai, rääkis oma kodus Tartus Postimehele, et teadmatuses aitasid nii tal kui kolmel saatusekaaslasel vastu pidada positiivne ellusuhtumine ning vangistajatega loodud inimlikud suhted.

Mida te Ukrainas enne pantvangi langemist täpsemalt tegite?

Kuna Ukraina kriisi alguses oli märke, et kriis võib eskaleeruda ja laieneda Kiievist kaugemale, otsustasid Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni OSCE liikmesriigid alates märtsist, et peatada olukorra eskaleerumine, saata sinna kuni viissada vaatlejat, et nood kannaksid ette, mis toimub, ja jälgiks, et osapooled peaksid kinni kokkulepetest. Kandideerisin, ja peagi tuli kiri, et pean andma 24 tunni jooksul märku, kas tulen või ei tule. Pidasin perega läbirääkimisi, otsustasin, et lähen. Ei, mitte sellepärast, et saab 125 eurot päevaraha – see on ettenähtud majutus- ja toitlustuskuludes ning muudeks väljaminekuteks –, vaid seetõttu, kuna olen Ukraina sündmusi jälginud, ja mu sõpradel on seal sõpru, siis tundsin, et mu kohustus on aidata kaasa, et olukord ei läheks kontrolli alt välja.

Läksin Ukrainasse aprilli teisel poolel. Kõigepealt toimus Kiievis väljaõpe, siis valiti välja, kes millisesse riigi ossa läheb. Mind saadeti idaossa, sest mul on vene keele oskus. Patrullisime oma grupi nelja-viie inimesega Donetski oblastis. Käisime barrikaadidel, suhtlesime kontrollpunktides ja haldusasutustes, osalesime miitingutel. Peamine ülesanne oli õppida tundma oma vastutusala, suhelda kõigi osapooltega, tutvuda võtmeisikutega, ja kõigest, mis toimub, ette kanda.

Kui hakati võimuhooneid üle võtma, oli näha, et olukord läheb väga tõsiseks. Ja kui seejärel viidi ühel või teisel moel läbi referendum ning kuulutati välja Luganski ja Donetski rahvavabariik – need on suured maalahmakad, kus on palju tööstust ja elab kokku umbes seitse miljonit inimest –, siis paljud sealsed inimesed mõtlesid tõepoolest, et neil on nüüd oma riik.

Oli teie suunas ka altkulmu vaatamist?

Altkulmu vaatamist oli pidevalt, arvestades, et tuleme poliitiliselt ja ideoloogiliselt teisest keskkonnast, läänest. Seal on välja kujunenud oma arvamus lääne inimesest, et eks nad ole ameeriklased ja spioonid. Kui rääkisin neile, et OSCEsse kuuluvad ka paljud endised liiduvabariigid, sealhulgas Venemaa, ja selle loomisele kirjutas alla isegi seltsimees Brežnev, siis sedasi argumenteerides hakkas neil lääne mudel hägustuma. Kontakti loomist lihtsustas ka see, et oskan vene keelt ja olen 30 aastat elanud Nõukogude Liidus – sellelt pinnalt oli alati hea edasi minna, nii et lõpuks jõudsid nemad ka oma sõnumini. Nad rääkisid, kuidas pärast Nõukogude Liidu lagunemist kolhoosid-sovhoosid lammutati, kõik privatiseeriti, kuidas valitsus Kiievis elas oma elu ja keegi neist siin ei huvitunud. Sealsele inimesele on aga väga oluline, et keegi temaga suhtleb, ta ära kuulab, temaga arvestab. Nad rääkisid, kuidas majandus läks allamäge, haiglad ja koolid lagunesid, lasteaedu juurde ei ehitatud, isegi ausambad lagunevad; et siis toimus Kiievis Maidan, võeti üle valitsusasutusi, käis möll ja mäsu; et Kiievi valitsus ei ole nende silmis legitiimne, sest president sunniti võimust loobuma ja pandi paika oma ministrid. Nad küsisid, et kui see, mis tehti Kiievis, on legitiimne, siis miks nemad ei tohi võtta üle valitsusasutusi ega panna võimule inimesi, keda nemad usaldavad. Kogu jutust koorus välja küsimus, et kuidas see, mis Kiievis toimus, oli demokraatlik, aga see, mis mujal toimub, on täiesti vastupidine. Sellist juttu räägiti meile igal pool ja kogu aeg. Üsna raske on sellistes dialoogides oponente veenda, et asjad pole päris nii, nagu nad arvavad.

Tähendab, sealsed inimesed lootsid, et viite nende mure üldsuse ette?

Nende jutt viis alati selleni, et neil on majanduslikult raske, sest tööpuudus kasvab, asutusi ja ettevõtteid suletakse, korruptsioon on suur. Neile oli tähtis see, et me kõigest sellest ette kannaks. Me oleme vaatlejatena neutraalsed, peame ära kuulama kõik konflikti osapooled. Kuigi kõik räägitu ei ole üheselt võetav tõde, oli igas sõnumis mingi iva, mida nad tahtsid edastada.

Miks pidi teid siis vaatlejatena kinni pistma, kui te tegevus Ukraina idaosa valitsusvastastele pigem kasuks võis tulla?

Küsimus on üldises taustas ja häälestatuses. Nende infomaailm on teistsugune. Neil on tekkinud oma pilt tõest, ja nad ei ole ette valmistatud selleks, et sinna tuleb suur rahvusvaheline organisatsioon läänest. Kui nad näevad, et oled läänest, pead tõestama, et see tuleb kõikidele kasuks, ja see võtab palju aega.

Samal ajal kui me patrullisime, olukord Ukrainas pingestus, algasid relvastatud kokkupõrked, mäng muutus suuremaks ja jõhkramaks, poliitilisi tasandeid kisti üha rohkem juurde. Ühel hetkel ilmselt sai aeg selleks küps, et tõmmata kriisile veel rohkem poliitilist tähelepanu või avaldada survet või saata välja oma sõnum, ja siis võetigi paar OSCE meeskonda kinni. Mul ei ole siiani ühest vastust, miks meid kinni võeti. See ei ole õigustatud, on seadusevastane ja ebainimlik, aga ma saan sellest aru – see kuulub mängu juurde. Kindlasti oli selle taga mingi plaan midagi saada või kedagi survestada, sest klassikalises pantvangijuhtumis esitatakse ju nõudmisi ja tingimusi, kuid antud juhul ei ole neid välja öeldud, nii et me kõik neid teaks.

Mis mehed need olid, kes teid kinni võtsid? Mis rahvusest?

Rahvuslik kuuluvus ei ole siin kõige tähtsam. Võib oletada, et neid oli mitmest rahvusest. Nad olid ilmselt ühe või teise rahvavabariigi esinduse liikmed, sest nad tegutsesid rahvavabariigi territooriumil ja täiesti nähtavalt, mitte ei tulnud pimedusest ega kadunud öövarju. Nad olid mängijad selles mängus – nii on vist kõige neutraalsem öelda.

Kui see oli mäng, siis vist ei olnud põhjust tunda suurt surmaohtu, nagu näiteks Liibanonis pantvangi võetud meestel?

Kui sind kinni võetakse, siis ega keegi ütle sulle, kui kauaks ja mille eest. Keegi ei ütle, et me pisut mängime või teeme nalja. Sulle öeldakse, et me selgitame asjaolusid. Meid oli eelnevalt ka kontrollpunktides kinni peetud, olime oodanud pikalt, kuni selgitati välja, kes me oleme. Teatud aladelt oli meid ka välja eskorditud ja saadetud – kas meie ohutuse pärast või meid ei tahetud näha. Meid oli kohati isegi ähvardatud, et ärge siia enam tulge. Nüüdki öeldi, et tulge kaasa, selgitame välja. Vaevalt see meid väga vaevas, sest see oli osa meie tööst, et meid peetakse kinni.

Kunas mure tekkis?

Kui olime õhtul juba pikalt istunud ja meid ümbritsesid relvastatud isikud ja kui meile öeldi, et oleme nende juures külas, kuni meid lahti lastakse. OSCE vaatlejatele on ju selgitatud, mis võib juhtuda. Pantvangi võtmine kuulub n-ö paketti. Seal võib juhtuda, et auto võetakse ära, dokumendid või mobiilid võetakse ära. See on kriisipiirkonnas osa mängust jutumärkides.

Kui palju oma vangistajatega rääkida saite?

Kui oled valve all, tuleb inimfaktorit alati ära kasutada. Iga kord, kui uus valvur tuli meid valvama või pöördus keegi meie poole, et kes me oleme, rääkisin talle OSCEst ja mida me teeme ning kes sellest võidab. Üritasime neile selgeks teha, et meie töö on osa poliitilisest protsessist, mitte et me lendame kohale nagu supermanid ja konflikt kohe laheneb. Nii mõnigi neist rääkis oma loo, miks ta võttis relva kätte: majandus on viletsas seisus, valitsus elab oma elu, infrastruktuuri pole arendatud, korruptsioon on suur. Kes oli kaevur, kes puusepp, kes tegeles autoäriga, kes oli töötu, üks oli isegi patsifist. Nad ütlesid, et tegid nüüd oma riigi ja on valmis seda relvaga kaitsma ja selle eest langema.

Saite vangistajatega hästi läbi?

Me pidime välja tulema süüdistaja seisusest, et meid on jõuga luku taha pandud. Kui sinu vastas istub automaadiga inimene, ja see automaat on peaaegu vastu sinu rinda, siis tasub rääkida oma lugu, kuni teine avaneb ja hakkab ka rääkima oma lugu.

Kontakti nendega aitasid luua ka mu nõukogude inimese varasalv ja elukogemus. Kasutasin nendega rääkides nõukogude filmiklassikat, nagu «Hüva leili!» ja «Moskva pisaraid ei usu» ja «12 tooli» jms. Olen lapsest saadik hästi palju lugenud ja samuti filme näinud – see kõik tuli kasuks. Nii oli alati võimalus millestki rääkida ja lihtne ühiseid teemasid leida, tuletada meelde häid klassikalisi ütlusi, mida kõik nõukogude inimesed teadsid ju peast.

Meid valvati ööpäev läbi kahe tunni kaupa, valvureid oli selle aja jooksul mitmeid. Mingil ajal oli valvur ukse taga, mingil ajal tuli meie juurde rääkima, mingil ajal istusidki meie juures.

Mida ise oma väljavaadetest arvasite?

Nii palju võis esimeste päevade järel välja lugeda, et kui meid hoitakse koos, ei ole eesmärk meist kellegi ühekaupa murdmine, et me kirjutaks alla paberile, et oleme kõikvõimalike lääne luureagentuuride palgalehel. Kuna meid hoiti normaalsetes tingimustes ja anti suhteliselt hästi süüa, ei koheldud vaenlasena ja saime magada, siis sellest lähtuvalt julgesime järeldada, et on tarvis, et me kõik püsiks elus ja terved. Mõne päeva pärast öeldi, et ärge väga muretsege, küll me laseme teid lahti. Muidugi, seda lubadust annavad ilmselt kõik pantvangistajad, et vangid ei hakkaks vastu, ei teeks lollusi ega hakkaks põgenema. Oli selge, et valvurite inimlik suhtumine ei takistaks kedagi kuritegelikku käsku täitmast, kui olukord peaks muutuma.

Aga oli selge, et seal pidi olema mingi suurem poliitiline eesmärk.

Kas uurisite neilt, milline?

Jah, üritasime, aga öeldi, et saage aru, et see on suurem juhtum, ja ärge muretsege. Ükski valvur ei suhtunud meisse vaenulikult. Lihtne on ju luua negatiivset keskkonda. Olen teeninud nõukogude armees, ma tean, kuidas seal loodi peksmise ja mõnitamisega negatiivne taust. Nõukogude armee oli selle kõrval ikka karmim kogemus.

Elementaarsed olmetingimused olid olemas: kraanikauss, kolmeliitrised purgid, kus vett soojendada ja milles riideid pesta, oli veekeetja, alati teed ja suhkrut. Kõik see kokku on piisavalt oluline, et jääda kaine mõistuse juurde. Sest kui panna inimene relvaga ähvardades mingisse ruumi, anda talle vähe süüa, teda peksta, piinata ja mõnitada, siis usun, et kindlasti tekib olukord, kus võib mõistuse kaotada.

Teie meeskonnas seda ei tekkinud, et keegi oleks murdunud?

Selleks, et asi nii kaugele oleks läinud, oleks teatud eeltingimusi vaja olnud. Meil olid loodud vastupidised tingimused, et me ei hakkaks oma mõistuse kallal kahtlema, ei läheks sassi. Miks need tingimused olid loodud? Ju määrasid tingumusi mängureeglid. Ja võib-olla ka seepärast, et olime ise normaalsed, ei karjunud valvureile pidevalt oma tõde näkku ega üritanud neilt automaati ära võtta.

Ei tekkinud sellist mõtetki?

Sa võid ikka sellele mõelda, kui valvur istub ja automaat oleks nagu käeulatuses. Relva äravõtmine on kõige väiksem, tehniline küsimus. Küsimus on, mis edasi saab. Sa pead ruumist välja saama, väljas on vaja kuskile edasi jõuda, aga seal on teisi relvastatud mehi.

Kas teil ei tekkinud mõtet, et üritaks siiski plehku panna?

Fantaseerisime rohkem, kuid arutasime isegi sellised variandid läbi, et seome valvuri kinni ja üritame minema joosta. Töötasime läbi erinevaid stsenaariume, kui me siit esimese paari kuuga vabaks ei saa. Valmistasin end ette, et enne juuli lõppu ei toimu midagi, sest taanlasest kolleeg ütles, et juulis lääne inimesed puhkavad ja keegi ei viitisi meie pärast jahmerdada.

Kuidas valvurid teie soove täitsid?

Palusime viisakalt, et saaks seda, teist või kolmandat. Üks valvur tõi meile neli venekeelset raamatut. Lugesin need kõik läbi ning soovitasin neid ka türklasest ja šveitslasest kolleegile, et nad saaks oma vene keelt arendada. Hiljem toodi meile ka hambaharjad ja pasta.

Kui peaksin koostama pantvangi sattunu meelespea, kirjutaksin sinna, et ära tekita pingeid, ära karju pantvangi võtja peale, ära aja teda vihaseks ega tigedaks, püüa temaga suhelda, püüa aru saada, miks ja kus sa oled, mõtle positiivselt. Rõhutasin ka oma meekonnale, et ärme üle pinguta, mida tahame, sest peame arvestama, et mida keerulisemaks olukorra ajame, seda rohkem tekitame negatiivset suhtumist enda vastu. Kui teeme pika nimekirja, mida tahame, siis näitamegi, et oleme lääne ärahellitatud pehmed poisid, kes ei saa ilma hambapastata hakkama. Ütlesin kaaslastele, et näete, meil on ju kraanikauss. Ja ärge valage keevat vett kohe klaaspurki! Meil läks paar purki katki, enne kui nad sellest aru said. Ärge istuge nii selle tooli peal, see tool on 1957. aastast! Näe, kukkusidki maha, sest toolil tulid jalad alt ära. Ära näpi ukselukku! Sest juhtuski nii, et seespool olev nõukogude ajast pärit snepperlukk jäi näppides kinni. Nii tekkis olukord, et hoopis valvurid olid meie poolt vaadates luku taga.

Olid kaaslased pantvangis teist abitumad?

Ei, ma ei taha öelda, et lääne inimene ei saa hakkama. Aga tal on lihtsam, kui ta saab aru, mis toimub. Tuleb mõelda positiivselt, ei ole vaja pinget kruvida, ahastusse laskuda, peaga vastu seina taguda. Nad jõudsid sellele kohati üsna lähedale, et me oleme kinni, äkki lasevad nad meid maha. Ütlesin, et selleks ei ole vaja meid nii pikalt kinni hoida ja toita ja meiega normaalselt suhelda, et meid pärast maha lasta – ehkki see ei ole kunagi niisugustes olukordades välistatud. Kriitilises olukorras võib muutus tulla väga järsku. Mingil määral seda kõige rohkem kartsimegi, et täna suhtuvad nad hästi, aga äkki homme ei tooda enam süüa ja hakatakse meie peale karjuma ja meid lahutatakse. Lahutamine on kõige hullem.

Samuti võis karta, et keegi meist teeb mingi liigutuse, mis võib tervele meeskonnale kätte maksta. Selle vältimiseks tulebki omavahel kõik selgeks rääkida, et kui üks näiteks jooksebki ära, mõjutab see negatiivselt kogu protsessi.

Kas te seda ei kartnud, et äkki tuleb välja teie NATO taust, aga NATO on seal ju nagu punane rätik härjale?

Olen teeninud NATO peakorteris Eesti riigi esindajana, aga see ei tee minust erilist NATO ohvitseri. Kõigil Eesti kaitseväelastel on NATO taust ja paljud neist on OSCEs. Lisaks on kogu missioonil piisavalt palju NATOlasi.

Missioon ei ole ju lõppenud. Kas lähete peagi Ukrainasse tagasi?

Praegu puhkan, pärast puhkust tuleb tööle tagasi minna, sest mu leping kehtib septembri lõpuni.

Suudate pantvangistusest pääsenuna jääda endiselt erapooletuks?

OSCE vaatleja peab olema neutraalne, ei saa kedagi eelistada ega süüdistada. Oleme endiselt valmis suhtlema kõigi osapooltega, et panustada konflikti lahendamisse. Samamoodi peame mälestama kõiki sealses konfliktis hukkunuid, sest lihtsad inimesed on sageli tule all, neil ei ole valikut, ja ohvreid on mõlemal poolel. Seda kõike kiputakse unustama. Kõige rohkem on mul kahju lastest, kes on jäänud sõjale jalgu. Võib-olla peaks koguma raha, et abistada neid lapsi, kes on kaotanud vanemad. Nüüd, kui seda ütlen, kiputakse mind jälle mingi sündroomi küüsi langenuks pidama...

Pean väga oluliseks tänada kõiki organisatsioone ja inimesi, kes meid vabastada aitasid. Olen lugenud, et võlgneme vabastamise eest suuresti tänu ka vene õigeusu kiriku peale patriarh Kirillusele – tahan tänada ka teda, et jõudsime elusalt ja tervelt tagasi. Me unustame sageli teiste tänamise või teeme seda moka otsast. Tänan ka kõiki lähedasi, sõpru, kolleege ja tuttavaid, kes meid sellises raskes olukorras ei unustanud.