Bruno Junk – olümpiamedalist ja Eesti spordi anomaalia

Jaak Valdre «Bruno Junk – komeet käimistaevas» 176 lk Foto: Pm

Noorema põlve spordifännile ei ütle Bruno Jungi nimi ilmselt suurt midagi. Parimal juhul ollakse kuuldud, et ta võitis kuskil mingeid medaleid. Ja kui mõni suudab nimetada, millisel spordialal, on tegu tõelise asjatundjaga. Samas... Ega Junk olnud eluajalgi kodumaal teab mis staari staatuses. Ikkagi käija, mitte eliitala sportlane – kümnevõistleja, maadleja või mootorrattur.

Vanem spordipõlvkond kui just ei mäleta Junki, siis teab: kahekordne olümpiapronks, Helsingis ja Melbourne’is, kus oli ainus eestlasest medalimees. Käija küll, kuid autasu, näe, tõi ära. Eks ta oli Eesti spordi üks anomaaliaid – medalimees alalt, mida meil suurt ei harrastatud – nagu ka kiiruisutaja Ants Antson või veepallur Mait Riisman.

Paraku polnud Eestimaa Jungist just suures vaimustuses. 1956. aasta parima (õigemini populaarseima) sportlase valimisel – toona hääletas vaid rahvas – jäi pronksimees suisa neljandaks, mis näitab, et toona polnud siinmail medalikultust, nagu nüüd. Aasta atleediks kuulutati Melbourne’i olümpial neljanda koha saanud kümnevõistleja Uno Palu, teise koha sai Nõukogude Liidu meister, varumehena rohelisel mandril käinud maadleja Johannes Kotkas ning kolmanda Nõukogude Liidu motokrossitšempioniks kroonitud ja ringrajal pronksi võitnud Evi Nugis.