Võõrsil elavad eestlased kohtusid Saaremaal

Iga välismaal elav eestlane on kui saadik, kes võiks oma uues elukohas Eestit reklaamida, leidsid Saaremaale üleilmsele eestlaste kokkutulekule ESTOP kogunenud.

Kolm päeva kestev kokkutulek avati eile Mändjala kämpingu rannal Eesti ja ESTOPi lippu heisates. Jututoad eestluse ja välismaal Eesti mõtte hoidmise teemadel, hea muusika ja tantsuõhtud olid kohale toonud eestlasi Rootsist, Soomest, Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Tenerifelt, samuti mitmeid kodueestlasi.

Tagasihoidlik osalus – avamisõhtuks oli kohale jõudnud umbes viiskümmend inimest – korraldaja Olavi Antonsit ei muserdanud. Kokku tulid need, kes mõtlevad eestlusele ja peavad Eestit kalliks, hoolimata sellest, kus nad elavad, märkis Antons.

Eredaks näiteks on näiteks Floridas elav legendaarne endine poliitik Jüri Toomepuu, kes oma sõnul käib Eestis alati, kui toimub mõni teda huvitav teaduskonverents. Eelmine kord oli kevadel, kui ilmus ta raamat «Eesti lähiajaloo kolm põhiprobleemi, kolmkümmend kolm lahendust». Põhjus, miks elab ta aga Floridas, tuleb kiiresti: «Päike, päike.»

Toomepuu sõber, Andres Inn on aga hoopiski sündinud Saksamaal põgenikelaagris, töötanud professorina Hongkongis, Indoneesias ja mitmel pool mujal välisriikides. Eestisse tõi teda ema soov oma elusügis kodumaal kodutalus veeta. Nii Inn tuli ja jäi, elades siin 1999. aastast. Kaks lõbusat sõpra tutvusid aga hoopis Chicagos. Koos teevad nad mitmesuguseid Eesti uudistega seotud lehekülgi, mille tutvustamisel pole nad tagasihoidlikud.

20 aastat Rootsis elav Kai Ideström tuli kokkutulekule oma Eestis elava õe Maret Bergströmiga. Kunagi lapsehoidjaks läinud Ideström lõi seal pere, sai lapsed ning jäi. Õppis ära keele, käis seal ülikoolis ning töötab nüüd raamatupidajana. Tagasi Eestisse kolimisele ta ei ole mõelnud, kuid lisab «Never say never». Samas käib ta siin mitu korda aastas ning suhtleb nii kodu- kui teiste väliseestlastega mujal maailmas.

Kohal oli ka hulk eestlasi, kes elavad või on pikemaid talveperioode veetmas Tenerifel, nii nagu korraldaja Olavi Antons isegi.

Vabatahtlik Eesti reisiagent

Mõte Eestis eestlaste kokkutulekuid korraldama hakata tekkis Antonsile pärast seda, kui ESTOd lõppenuks kuulutati. «See tundus ebaõiglane,» ütles Antons. Ja miks peakski neid kokkutulekuid mujal maailmas korraldama, kui tegelikult tahavad välismaal elavad eestlased niikuinii ju tulla ka Eestisse.

ESTOPi alustuseks kutsuski Antons laua ümber ka turismiedendajad, et mõelda selle üle, kuidas motiveerida võõrsil elavaid eestlasi hakkama nii-öelda vabatahtlikeks reisiagentideks ehk kutsuma - või siis saatma - välismaalasi Eestit külastama. On ju loogiline, et välismaal elava eestlase käest kohalikud tema kodumaa kohta küsivad.  Antonsi hinnangul võiks eestlane sellistes vestlustes alati välismaalasele öelda: «Aga tule ja vaata ise!»

«Saksamaal elades nägin, kuidas sakslased päikesepuhkust planeerides ei läinud mitte reisibüroosse, vaid küsisid oma tuttavalt Ahmedilt, kuidas Türki saada ning mida seal teha, ning tema korraldaski neile sõidu ja elamise mõnda Lõuna-Türgi külakesse oma sõprade või tuttavate juurde,» rääkis Antons, kuidas turundus inimeselt-inimesele töötab.  

Tenerifel reisibürood pidav ning nüüd suved Saaremaal veetev, end «isehakanud saarlaseks» nimetav Antons pakkus välja, et hotellid-motellid võiksid pakkuda väliseestlastele mingi boonuse selle eest, kui nad mingi seltskonna turiste neile «saadavad». Olgu see siis näiteks tasuta ööbimine, spa-teenus vms. Kohal olnud turismiedendajatega vesteldes jõuti mõttele, et sellised kontaktid eestlaste ja ettevõtjate võiksid tekkida Facebookis.

Väliseestlane või lihtsalt eestlane

«Meil tuleks üles leida see, mis meid, eestlasi, ühendab,» ütles ESTOPi avamisel Kuressaare linnapea Hannes Hanso, kes ise elanud aastaid Hiinas, Indias, Inglismaal ja mujal.

Tema sõnul on aeg toonud täieliku paradigma muutuse võõrsil elavate kaasmaalaste suhtes. «Kui varem võitlesime selle nimel, et vabaks saada, minema saada, siis nüüd selle eest, kuidas inimesi Eesti küljes kinni hoida.»

Sama koorus välja ka teistest vestlustest. Tunti muret, et varem «raudse eesriide» taha läinud eestlased hoidsid kokku ja eestlust rohkem, nüüdsed aga hajuvad laiali ega tunne kaasmaalaste vastu huvi. Päris nii see siiski ilmselt pole – näiteks rääkis Hanso, et Pekingis elades ei loonud sealsed eestlased ka mingit organisatsiooni, küll aga saadi alati jõuludeks kokku, nii et laua ümber kohtus umbes 30 eestlast.

Hanso meenutas, mis sõnad talle isa kaasa andis, kui ta noore mehena Rootsi tööle läks: «Sina oled seal Eesti esindaja, sinu järgi hindavad kohalikud elanikud seda, millised eestlased on.» Toona pidas Hanso seda kummaliseks, kuid nüüd on ta mõistnud, et just nii see ongi. «Ma arvan, et isegi sadu välismaalasi on tulnud sellepärast Eestisse, et nad mind tunnevad. Me kõik peaks sellele mõtlema,» soovitas ta.

Hanso leidis ka, et mõiste «väliseestlane» on omandanud ajaloolise tähenduse ning praegu ei ole enam paslik mujal maailmas elavaid eestlasi selle sõnaga nimetada. «Seda aega, mille pärast saadi väliseestlaseks, pole enam,» põhjendas ta. Nii on tema sõnul ta kaks Inglismaal elavat last purueestlased. Samuti on teda alati naerma ajanud, kui teda väliseestlaseks nimetatud on.

Eestlased igal suvel kokku

Täna jätkus kokkutulek jututubadega. Sel talvel kuus kuud Tenerifel elanud Mart Normet rääkis, miks ta otsustas osa oma tulevasest pensionist justkui ette välja võtta ning koos perega soojale maale puhkama minna. Selleski vestlusringis tuli esile mõte, et ega mujal elavad inimesed ei pruugi mentaalselt Eestist üldse ära ollagi. Nii rääkis Normet, kui olulise osa päevast moodustas neile ka Tenerifel elades Facebook või meedia, mistõttu nad olid kogu Eestis toimuvaga kursis ning koduigatsust ei tekkinud üldse. Ka teised Tenerifel elavad eestlased ütlesid, et on teinekord Eesti uudistega pareminigi kursis kui kodumaal elavad.

Professor Martin Ehala rääkis oma Väike-Eesti ja Suur-Eesti ideest. «Väike-Eesti on see, mis on siin, Suur-Eesti on aga ajanud oma haarmed üle maailma laiali,» selgitas ta.

Keelte ja kultuuride püsimist uuriva Ehala sõnul on eestlased juba viimased 150 aastat hädaldanud, et sureme välja. «Kui me võtame Väike-Eesti kontseptsiooni ja mõtleme, et Eesti on ainult see, mis siin maal on, on asi tõesti nutune. Kui aga näha Eestit ka nendes, kes on siit välja läinud ja teiste rahvustega segunenud, siis ei ole Eesti olukord sugugi nutune. Tuleb vaid osata neid sidemeid säilitada.»

Olavi Antons töötab igatahes selle nimel, et üle maailma kokku tulevate eestlaste kokkutulek ESTOP muutuks traditsiooniks, toimugu need siis igal suvel Saaremaal või rännaku eri asupaikades üle Eesti – kuidas edaspidi korraldajad soovivad.