Pilv: ilmselt jõuab maadevahetuse kaasus Euroopa Inimõiguste Kohtusse

Vandeadvokaat Aivar Pilv Foto: Peeter Langovits / Postimees

Kunagist keskkonnaministrit Villu Reiljanit maadevahetuse protsessil kaitsnud vandeadvokaat Aivar Pilv peab tõenäoliseks, et täna riigikohtust siseriikliku lõpplahendi saanud kaasus jõuab Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

Pilv ütles Postimehele, et ei ole Reiljaniga eelnevalt mingeid käitumisvariante arutanud ega tegevusplaane teinud. «Oleme lähtunud põhimõttest, et me ootame ära siseriikliku kohtumenetluse arengud ja seejärel otsustame ja vaatame, kas on põhjust edasi minna ja kas kaitsealune üldse soovib kurnavat, väsitavat, üle seitsme aasta kestnud menetlust sellisel kujul jätkata,» lausus ta.

Samas kaldub ta enda sõnul arvama, et keegi kohtualustest ilmselt seda teed läheb ning kaasuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse viib. «Need on küsimused, mis tuleb nüüd lähiajal läbi arutada ja mingi põhimõtteline seisukoht kujundada. Praegu mingit sellist arutelu minu ja kaitsealuse vahel toimunud ei ole,» lisas vandeadvokaat.

Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistas täna õhtul avalikustatud otsusega maadevahetuse kriminaalasjas süüdistatavad altkäemaksu võtmise ja andmise asemel süüdi pistise võtmises ja andmises, kuid jättis ringkonnakohtu mõistetud karistused muutmata. Ainsana lõpetati kriminaalmenetlus menetluse mõistliku aja möödumise tõttu Einar Vettuse suhtes.

Pilve sõnul näitab kohtualuste tegevuse ümberkvalifitseerimine, et kohtumenetluses palju aega kulutanud küsimus, kas kõnealused tehingud olid seaduslikud ja kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega, on saanud kaitsjate seisukohti toetava lahendi.

«Me oleme algusest peale toonud välja ja kohtule väga palju argumente esitanud näitamaks, et süüdistuse aluseks olevad maadevahetused olid analoogsed kõigi teiste maadevahetustehingutega, mida üldse maa-ameti poolt tehti,» lausus ta ja lisas, et riigikohtu otsusest nähtuvalt ei ole seaduse ega haldusmenetluse põhimõtete rikkumist tuvastatud.

Pilve sõnul on see põhimõtteline erinevus, sest süüdistus oli esitatud mitte pistises, vaid altkäemaksus, mis tähendab, justkui oleksid ametiisikud teinud oma ametiseisundit kasutades ebaseaduslikke toiminguid. «Seda riigikohus pole tõendatuks lugenud,» märkis ta.

Samuti juhtis ta tähelepanu, et kriminaalkolleegiumi kuuest riigikohtunikust kaks jäid otsuses eriarvamusele, mis näitab, et otsus tehti väga napi häälteenamusega. «Kui hääled oleksid jagunenud pooleks, siis tõenäoliselt oleks see antud arutada üldkogule ehk kriminaal-, tsiviil- ja halduskolleegiumile täiskoosseisus,» viitas Pilv.

Vandeadvokaat märkis ka, et kriminaalkolleegiumis leidis kaks riigikohtunikku analoogiliselt kaitsjatega, et jälitustegevuse läbiviimine ja selle vastavus seadusele on äärmiselt küsitavad. Tema sõnul on kaitsjad kogu menetluse vältel viidanud, et jälitustegevuse lubasid on välja antud ja pikendatud piisava ja põhjaliku kontrollimiseta ja jälitustegevuseks luba andvaid määruseid motiveerimata ning üksnes deklaratiivsete, dokumendist dokumenti kantud trafaretsete põhjenduste alusel.

«See näitab, et viimase nelja-viie, viie-seitsme aasta jälitustegevuse seaduslikkust ja selle põhjendamist pole Eesti kohtusüsteemis ja õigussüsteemis väga oluliseks peetud. See on minu arvates väga suur ja oluline tähelepanek,» rääkis Pilv, kelle sõnul esineb eelkõige kohtueelses menetluses märkimisväärne puudus, mis ei haaku riigikohtu enda poolt korduvalt mitmesugustes lahendites väljendatud seisukohtade ega ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites toodud põhimõtetega.

Kokkuvõttes leiab riigikohus tema sõnul siiski, et vaatamata kõigile puudustele, mis jälitustegevuse korraldamisel on aset leidnud, on jälitustegevus justkui põhjendatud ja õiguslikult motiveeritud. «Ma mõistan, et riigikohtu otsust tuleb aktsepteerida, sellest tuleb juhinduda, see on ülimuslik, aga see paraku ei lahenda neid küsitavusi, mis meie õigussüsteemis on aastaid eksisteerinud, mis on süvenenud ja millele minu arvates pole õigeaegselt reageeritud ja euroopaliku õigussüsteemi põhimõtteid omaks võetud,» lausus Pilv.

Lisaks ütles ta, et kui riigikohtu hinnangul pole selles pikas menetluses mõistliku menetlusaja põhimõtteid rikutud, siis tekib küsimus, kus veel üldse need põhimõtted kohalduvad. Tema sõnul võis kriminaalasja kohtueelne menetlus olla mahukas, võis olla vajadus koguda palju materjali ja uurida paljusid tõendeid, kuid see ei tähenda, et kohtumenetluse algusest oleks pidanud läbima sellise kadalipu, et tundma õppida 40 000 lehekülge materjale, neid aluseks võtta ja sellest lähtuvalt ka «kohutavalt pikka, kurnavat ja väsitavat menetlust pidada».

«See on ebamõistlik ja ma arvan, et see on ka isikute kaitseõiguse põhimõttega vastuolus. Kohtumenetlus ei tohi muutuda isiku kaitseõigust pärssivaks seetõttu, et selle ebamõistlik maht lihtsalt raskendab isiku poolt tema kaitseõiguse teostamist nii sisulise läbitöötamise mõttes kui ka materiaalses aspektis,» ütles Pilv Postimehele.