Omast tempost järsku galoppi

Kohe näha, et vanad tuttavad: eesti filosoof Riin Sirkel ja vanakreeka filosoof Sokrates Tartu Ülikooli kunstimuuseumis. Foto: Margus Ansu

Aastad teisel pool maakera on õpetanud noorele filosoofile Riin Sirklile, mida ta tegelikult suudab. Ta ei teadnud seni, milleks vajadusel võimeline võib olla.

Selline kombinatsioon ei tohiks võimalik olla. Aga on: eesti filosoof, noor naine, noorprofessor (assistant professor) õpetamas Ameerika tugevas ülikoolis vanakreeka ja keskaja filosoofiat, metafüüsikat ka.

Riin Sirkel (35) läbis pärast Tartu Ülikooli lõpetamist nii doktoriõppe kui ka järeldoktorantuuri Kanadas ning võitles endale seejärel karmis konkurentsis välja filosoofiaõppejõu koha Kirde-Ameerikas Vermonti ülikoolis, kus õpetuse tase on igati võrreldav Ivy League’i ehk USA kaheksa parima eraülikooli tasemega.

Kui tihe kadalipp tuli läbida, et heas Ameerika ülikoolis tööd saada?

Alustuseks tuleb kokku panna patakas dokumente – paljud varuvad selleks pool aastat – ning saata need laiali ülikoolidesse, kes otsivad selle valdkonna spetsialisti. Enamasti saadetakse avaldus mitmekümnesse ülikooli, majanduslanguse-eelsetel aastatel saadeti koguni mitmesajasse. Mina kandideerisin umbes kümnesse. Ülikoolid sõeluvad sadade kandidaatide seast välja 10–16 inimest, kes kutsutakse esimesele intervjuuvoorule.

See toimub Ameerika Filosoofilise Ühingu idaosa aastakonverentsil, mõne idaranniku linna hiigelsuures hotellis. Jõukamad ülikoolid üürivad intervjueerimiseks sviidi, vähem jõukad intervjueerivad suures ballisaalis, kus parematel aastatel on koos kuni 500 laudkonda. Neis ballisaalides olevat ärevus ja pinge nii suur, et neisse sisenedes minevat osal kandidaatidel lausa oma nimi meelest. Seda silmas pidades soovitatakse vastused stampküsimustele lihtsalt pähe õppida.

Minul jäi see küll nägemata. Ringlesin mööda sviite ja valdava osa ajast veetsin liftides, sõites korruste vahet koos näost kaamete ja üksmeelselt musta ja halli riietunud noorukitega. Ilmselgelt ei tundnud nad end nendes oludes ja värskelt pressitud viigipükstes kuigi mugavalt. Kui ka õnnestus nende päevade jooksul New Yorgi südames asuvast hotellist välja saada, siis sattusin otsemaid Times Square’i neoonvalguse ja melu keskele. Tagantjärele tundub see üsna unenäoline, kafkalik kogemus.

Kui mitu ülikooli teid jutule võttis?

Mul oli seitse-kaheksa intervjuud. Esimese vooru põhjal valivad ülikoolid välja neli kuni kuus kandidaati, kes lennutatakse ülikooli kohale. Seal tuleb paari päeva jooksul pidada ettekanne, sageli ka näidisloeng, kohtuda tulevaste võimalike kolleegide, tudengite, dekaaniga. Kuigi programm on tihe, on see kogu protsessi kõige meeldivam ja vähem kulukas etapp, sest selle reisi maksavad kinni ülikoolid ise. Mina käisin viies ülikoolis, sh Harvardis ja Berkeleys. Kontinent sai risti-põiki läbi lennatud.

Miks langes valik Vermonti ülikooli kasuks?

Üldiselt on juba intervjuu saamine suur saavutus, tööpakkumine seda enam. Kui õnnestub pakkumine saada, ega sa siis pikalt ootele jää. Tavaliselt on seal valida kahe äärmuse vahel, millest kumbki pole ülemäära sümpaatne. On suured ülikoolid, kus põhirõhk pandud teadustööle ja õppetöö on ebaoluline. Samas võtab õppetöö siiski lõviosa ajast. Teisalt on väikesed ülikoolid, kus on suur õppetöökoormus ja teadustöö ei mängi mingit rolli. Vermont on kompromiss nende kahe äärmuse vahel. Lisaks on asukoht suurepärane ja kodune, palju loodust ja vett. Vermonti osariik on üsna Eesti moodi.

Millist rolli võis teie tööle saamisel mängida see, et tegelikult on filosoofide hulgas ju naisi vähe?

Hiljuti esitasin sama küsimuse oma kolleegidele, kes vastasid, et minu sugu ei mänginud nende otsuses mingit rolli. Samas on teema «naised filosoofias» muutunud Ameerikas üha aktuaalsemaks, kuivõrd filosoofiaprofessorite hulgas on naiste osakaal endiselt väike, umbes 17 protsenti. See haakub teiste keeruliste teemadega, nagu naiste alaesindatus poliitikas ja juhtivatel kohtadel üldse. Sellega seoses räägitakse sageli ambitsioonilõhest: kui mehed tahavad juhtida ja naised ei taha, siis pole ime, et juhtivatel kohtadel on valdavalt mehed.

Kas see tähendab, et naised on loomult ambitsioonitud? No vaevalt küll. Pigem mängib siin rolli sotsialiseerimine, kasvatamine, ühiskonna ootused. Lihtsustavalt öeldes, naisi sotsialiseeritakse olema ilus, hooliv ja hoolikas, samas kui mehi kannustatakse olema enesekindel, ambitsioonikas, riski- ja seiklusaldis. Niikaua kui see ei muutu, on raske nõuda, et naisi oleks juhtivatel kohtadel rohkem.

Akadeemilise filosoofia valdkonnas muudab selle teema põnevaks see, et pole justkui põhjust rääkida ambitsioonilõhest. Doktorikraadi omandanute seas on naiste osakaal suhteliselt suur, 30–40 protsenti, see muudkui kasvab ning doktoriõppe läbimine võiks ju olla märk akadeemilisest ambitsioonist. Samas on professorite seas naiste osakaal endiselt väike ega ole viimaste kümnendite jooksul eriti kasvanud. Miks see nii on, on keeruline teema, ent oma rolli mängivad siin kindlasti ka stereotüübid. Kuidas te kujutate ette filosoofi?

Juba Vana-Kreekast alustades on need mehed, edasi Hegel ja Kant ja teised mehed.

Sedasama kinnitab minu eksperiment esmakursuslastega. Kui palusin neil ette kujutada ideaalset filosoofiatudengit ja anda talle ükskõik milline nimi, siis üle 90 protsendi tudengitest panid talle mehenime, hoolimata sellest, et pooled ruumis viibinud tudengitest olid naised.

Veel üks põhjus võib olla see, et võimekad naistudengid saavad vähem kannustust ja toetust kui võimekad meestudengid, osalt seetõttu, et nad pole sageli verbaalselt domineerivad, vaid on vaiksemad, häbelikumad. Kui professor selliste teemade peale ei mõtle, siis pöörab ta põhitähelepanu muidugi neile, kes on kõige domineerivamad ja kiiremad kätt tõstma. Seetõttu, kui mul on kursusel võimekaid naistudengeid, kes on pisut vaiksemad, püüan neid märgata ja tasapisi julgustada. Üsna väikse vaevaga võib kaasa tuua üsna olulisi muutusi.

Eestis levis hiljuti ühe uuringu põhjal uudis, et õppejõud põlevad läbi, stress on suur ja bürokraatiat palju. Aga Ameerikas?

Ameeriklased teevad kõvasti tööd. Nad teevad tööd nii, nagu oleks kaalul nende elu – ma pole midagi sellist varem näinud. Sellega võrreldes on mõnel siinsel akadeemikul ikka väga lihtne põli. Võib-olla see toobki Ameerikas kaasa meelelahutustööstuse vohamise, et kui nad oimetuna voodisse langevad, on vaja, et keegi nende meelt lahutaks. (Naerab.)

Aga ameeriklased oskavad tööd nautida, teevad seda äärmise pühendumisega. Ja mulle tundub, et see muudab töö lihtsamaks: sa ei võitle tööle vastu, vaid hüppad sinna sisse. See toob kaasa mingi energia, särina, mis tõmbab sind käima. Võib-olla see aitab selgitada, miks ameeriklastel töö konti ei murra – nad teevad seda mõnuga.

Nõudmised on Ameerikas muidugi kõrged. Ma ei kujuta ette, et keegi läheks rääkima, kui lihtsa vaevaga või kiiresti ta midagi ära tegi. Kui sul võtab 40 tudengi esseede parandamine vähem kui nädala, näitab see, et oled seda teinud pealiskaudselt, ja pealiskaudsus pole see, millega kiidelda.

Pikemat aega sellises keskkonnas viibides õpib nii mõndagi oma suutlikkuse kohta. Ma olin Ameerikasse saabudes harjunud, küll järjekindlalt, aga oma tempos vantsima, nagu tööhobune ratsahobuste keskel. Sealne keskkond tõmbas mind järsult galopile. Algul võttis võhmale, siis harjusin ära. Samuti tõmbas see mu välja mugavustsoonist. Poleks osanud arvata, et suudan sellise koormusega töötada ja samas sellest mõnu tunda, et sellega ei käi kaasas stress.

Mida veel on olnud seal õppida?

Ennekõike intellektuaalset hoiakut, mida iseloomustab avatus, uudishimu, ka tolerantsus. Ma olin harjunud, et igaüks nokitseb oma asja kallal ja muu suhtes suurt huvi üles ei näita. Ameerika on selle hoiaku minust välja juurinud.

Räägitakse, et nüüdisaja noorus omandab materjali teisiti kui varem. Mil määral on õppetöö Ameerikas mängulisem kui Eestis?

Mul oli Ameerikas õpetamise suhtes eelarvamus, et seal peab õppejõud olema ennekõike meelelahutaja – just negatiivses võtmes, et sellega käib kaasas pealiskaudsus. See eelarvamus on osutunud alusetuks. Et olla populaarne ja lugupeetud õppejõud, ei pea muutma oma kursuse sisu kergelt seeditavaks kiirtoiduks. Vastupidi, kõige populaarsemad ja lugupeetumad õppejõud on seal need, kelle nõudmised on väga kõrged, kelle kursused ei ole kerged, aga kes samal ajal suudavad materjali esitada lihtsalt ja huvitavalt, tekitada tudengites tunde, et see, mida nad näevad ja kuulevad, on jäämäe ülemine kiht, ja see, mis toimub alumistes kihtides, on veelgi põnevam.

Aga milleks üldse tegelda tänapäeval filosoofiaga?

See on eetiline töö. Ma ei määri kellelegi pähe midagi, mida tal vaja pole, ega esinda suurkorporatsioonide nõudmisi, millega ma nõus ei ole. Sel tööl on kaks aspekti, õpetamine ja uurimine. Uurides panustan teadmiste ja mõistmise kasvu. Õpetades filosoofiat, õpetan mõtlema kriitiliselt ja iseseisvalt. Ameerikas on filosoofia kõrges hinnas. Hiljuti vaatasin statistikat, mille järgi läheb filosoofia bakalaureusekraadi omandanutel tööturul järjest paremini. Ilmselt on üheks põhjuseks tööturu muutumine.

Enam pole nii oluline see, et sul on selgepiiriline oskus, mis on ajas muutumatu, vaid loeb see, kas suudad mõtelda iseseisvalt ja kriitiliselt, näha teistsuguseid lahendusi, analüüsida uut infot, väljendada end selgelt ja argumenteeritult – need on oskused, mida filosoofia õpetab.

Samuti on see äärmiselt rutiinivaba töö: pead tegelema järjest uute teemadega, mõtlema teemasid ümber – kogu aeg on põnev. Mida laiemaks oma mõistmispiirid nihutad, seda kirkamaks ja mitmetahulisemaks maailm muutub.

Ja edasi? Jäätegi Ameerikasse?

Olen täiesti kindel, et jõuan Eestisse, ja et see juhtub pigem varem kui hiljem. Olen koha ja keskkonna suhtes üle keskmise tundlik, pealegi tundub mulle, et olen osalt... memmekas. (Muigab.) Mulle meeldib kodus olla, mulle on äärmiselt oluline, et saan õppetööst vaba aja veeta Eestis, ja kui miski seda plaani ohustab, muutun pahuraks.

Mul oli Kanadas Lääne-Ontario Ülikoolis õppides pikk vaidlus oma kaasjuhendaja Devin Henryga, kes oli Eestisse tuleku suhtes üsna skeptiline. Mul ei õnnestunud talle kuidagi selgitada, miks see on mulle oluline. Lõpuks leidsin näite, millele ta vähemalt ei hakanud kohe vastu vaidlema. Palusin tal ette kujutada, et minu artikkel ilmub mõnes eriala tippajakirjas, mida loevad väga paljud inimesed, ja et minu nime all on näiteks Tartu Ülikool – lugejad hakkavad mõtlema, et seal ülikoolis toimub nii mõndagi põnevat, peab lähemalt järele vaatama. Samas oli mu juhendajal õigus, et parimad tingimused tipp­ajakirjades ilmuvate artiklite kirjutamiseks on ikkagi Ameerikas.

Mulle pole välismaal olemine kunagi lihtne olnud – olen pidanud pidevalt üle ja selgeks mõtlema, miks ma siin olen ja kas see on seda väärt. Praeguseks olen jõudnud kompromissile, et tuleb olla kannatlik. Tuleb ära oodata oma aeg. Selleks et ma oleks Eesti turul tõsiseltvõetav konkurent ja et mu Eestisse tulekust oleks kasu, pean veel natuke rasva koguma, tekitama endale maine, looma kontakte, mille endaga kaasa Eestisse tõmban, muutes seeläbi Eesti või Tartu Ülikooli atraktiivsemaks.

Riin Sirkel (35)

Alates 2012 Vermonti ülikooli (USA) filosoofiaõppejõud; eriala: vana­kreeka ja keskaja filosoofia, metafüüsika

Sündinud 4. mail 1979

1986–1997 Tallinna Mustamäe gümnaasium

1997–2005 filosoofiaõpingud Tartu Ülikoolis, magistritöö «Küsimus olemuse järele: Aristoteles, Avicenna ja Aquino Thomas»

2005–2007 filosoofia ainenõukogu liige

2004–2006 õppeülesande täitja Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis

2005 külalismagistrant Uppsala ülikoolis Rootsis

2006–2010 doktoriõpe Lääne-Ontario ülikoolis Kanadas, doktoritöö «Universaalide (katholou) probleem Aristotelese filosoofias»

2007–2010 õppeülesande täitja Lääne-Ontario ülikoolis

2010–2012 järeldoktorantuur Alberta ülikoolis Kanadas

2010, 2014 «Kanada antiikfilosoofia kollokviumi» algataja ja kaaskorraldaja