Vihastada võib, käitumist tuleb kontrollida

Täiskasvanud peaksid säilitama enesekontrolli ka vihasena ja mitte tülitsema lapse silme all. Foto: PantherMedia/Scanpix

MTÜ Vägivallast Vabaks juht Velda Veia ütleb, et viha on iseenesest tavaline tunne, mille taga on tegelikult hirm, et me ei kontrolli enam olukorda.

«Inimene ärritub tavaliselt siis, kui ei saa oma tahtmist või teise käitumine ei vasta tema ootustele. Kõik me oleme vihastanud ja teinekord ilmselt ka häält tõstnud. Enamasti leiame peagi partneriga kompromissi. Hull on aga lugu siis, kui viha niivõrd üle keeb, et käitumine muutub vägivaldseks,» lausub ta.

Eriti palju tuleb vihastamist ette paarisuhetes. «Võõrad tülitsevad harva. Sagedasem kui võõrastele suunatud vägivald on viha, mis elatakse välja oma lähedaste peal. Palju sõltub ka lapsepõlvest ja kasvatusest. Kergemini kalduvad agressiivsusele need, kes ise lapsena perevägivalda kogenud,» teab Veia rääkida.

Sisemist kindlust otsima

Sotsiaalsete oskuste puudumisest tingitud vihastamisest vabanemisel on abiks teraapiarühmad, mida rahvakeeli tuntakse viharavi nime all. Nende rühmade eesmärk on õpetada inimene oma negatiivsete tunnetega toime tulema, nii et ta enam vägivalda ei kasutaks.

Veia räägib, et rühma tulnud on esialgu solvunud ja süüdistavad teisi. «Kui mees kurdab, et naine iriseb tema kallal ja seepärast ta lööb teda, siis selgitame, et irisemine on naise probleem, millega tema peaks tegelema, löömine aga siiski mehe oma. Suuname nad tegelema mitte teiste siunamise, vaid eneseanalüüsiga,» selgitab ta.

Kuidas saab inimene ise oma viha ohjeldada ja millal peaks ta abi otsima? Perenõustaja Kersti Kask, kes korraldab koos Mart Johansoniga vägivaldsusele kalduvatele meestele kursusi, vastab nõnda: «Inimene saabki ainult ise oma tundeid ja käitumist korrigeerida, kuid sageli on vajalik lisanõustamine, et ta leiaks üles oma sisemised ressursid. Ihu, hing ja vaim on tervik, kus kõik osad peavad võrdselt arenema ja tasakaalus toimima.»

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE on välja töötanud «Sisemise kindluse programmi», mille sihtrühma moodustavad kergesti enesekontrolli kaotavad mehed ning mille eesmärk on perevägivalla vähendamine. Kevadel lõpetas selle viis gruppi, neist kaks olid venekeelsed.

Mehed liitusid programmiga erinevatel põhjustel, ise ja vabal tahtel. Üks neist kirjeldas oma olukorda nii: «Meil on kolmeaastane laps, naine veel kodune. Naisel oli sünnitusjärgne depressioon. Oleme koos abi otsinud. Teen pikki tööpäevi, koju jõudes ärritab kõik – toit jahe või pole veel valmis, nõud pesemata, naine tülpinud olekuga. Tekib sisemine tunne, et mina pean üksi rügama. Ka on mul naisega arusaam korrast ja naise-mehe rollist erinev. Nii tõuseb riid, karjumine, halvasti ütlemine, alavääristamine, sakutamine, asjade lõhkumine.»

Süüdi iseenda saamatus

Kask ei nõustu väitega, et vahel vihkame oma kõige lähedasemaid. «Me ei vihka neid. Oluline lähedane inimene on eriline ja jääb ikka eriliseks. Aeg-ajalt vihastame hoopis enda peale, et me pole piisavalt tublid, nii hästi toime tulevad kui näiteks isa seda meilt ootab, ning suuname oma tundetulva autoritaarse isa peale. Tegelikult ärritab meid meie enda saamatus,» räägib ta.

Mõnikord ärritub ämm minia peale, kes tema poega piisavalt ei austa või ei oska piisavalt hästi tema eest hoolitseda. Ka sel juhul pole tegu isiku vastu suunatud vihaga, vaid rahulolematusega teatud käitumisega.

«Lähedastelt inimestelt ootame suuremat mõistmist ning julgeme olla vabamad. Nii tulebki esile minu sisemine kindlus või kindlusetus,» selgitab Johanson.

Perevägivalla kontekstis räägitakse rohkem meeste agressiivsusest. Kuidas on aga naistega, kes asju loobivad või kõrvakiile jagavad?

«Igas suhtlusaktis on minimaalselt kaks isikut. Sugu ei määra vägivalla olemasolu. On ju olemas ka verbaalne vägivald. Meeste puhul on füüsilise vägivalla tagajärjed tõsisemad. Nii nagu võitluskunste õppinud inimene teab, et ta ei tohi seda igapäevaelus kasutada, nii peaks ka mees teadma, et tema füüsiline jõud on nii suur, et seda tuleb kontrolli all hoida,» vastab Johanson.

Grupijuhtide sõnul jõudsid nende kursustel osalenud mehed igaüks oma tempos erinevale kaugusele oma muutuste rajal. Nende hinnangul pole aga 14 nädalat piisav suurte muutuste jaoks. Oluline oleks eneseabigrupis jätkata 1,5–2 aasta vältel. Selliseid pikaajalisi programme Eestis aga praegu veel pole.

Vihaolevus ja vihakera

Psühholoog Tiina Kilkson soovitab vihaga töötamiseks mänguteraapiat. See teraapia üks suundadest sobib tema sõnul eriti hästi 4–11-aastaste laste abistamiseks. «Viha on loomulik emotsioon ja seda tuleb õpetada lastele turvalises keskkonnas välja elama,» lausub ta.

Üks lihtne võimalus oma viha turvaliselt välja elada on viha suurelt välja joonistada. Selleks läheb vaja vana tapeedirulli või lapsesuurust paberit ja rasvakriite. Paber asetatakse maha ning laps pannakse selle peale ja tema piirjooned tehakse kriidiga. Seejärel võib värvida paberil oleva kujutise seda värvi, nagu laps oma viha ette kujutab. Saadud kujutise võib välja lõigata ja seinale kleepida. Nii saadakse nn vihaolevus.

Mänguterapeudid kasutavad oma töös ka savi, liiva, käpiknukke, joonistusvahendeid ja palju muid abivahendeid. «Sotsiaalpedagoogikas kasutatakse sageli mänguteraapia võtteid. Selle käigus õpib laps läbi erinevate tegevuste oma vihaga toime tulema,» selgitab Kilkson.

Üks huvitav võte vihaga töötades on veel näiteks vihakera harjutus, kus inimesed seisavad ringis ja annavad risti-rästi üksteisele kera. See, kelle käes kera parasjagu on, ütleb, mis ajab teda vihaseks ning siis keritakse tuldud teed tagasi, öeldes, mis kedagi maha rahustab.

Kilkson soovitab minna mänguterapeudi juurde kõigil neil lastel, kellel on probleeme oma agressiivsuse ohjeldamisega ja kellel tekivad teistega suheldes kergesti konfliktid.