Juhtkiri: mereriigi nõiaringid

Foto: Urmas Nemvalts

Vähese praktikaga ei tule piisavalt kogemusi. Mida rohkem väheste kogemustega praktikat, seda enam juhtub mereõnnetusi. Eesti hoogustuv väikelaevandus sipleb praegu umbes samasuguses nõiaringis nagu vanas lasteloos lind värskelt tõrvatud katusel: tõmbas noka lahti – saba jäi kinni, tõmbas saba lahti – nokk jäi kinni. Probleemi juured on aga tunduvalt sügavamad kui lihtsalt valdkonna reguleerimises. Õigete lahenduste leidmiseks tuleks vaadelda Eestit kui mereriiki: seda, mis seisus me oleme ja miks, ning alles seejärel saab mõelda, kuidas edasi liikuda.

Eesmärk iseenesest on ju selge, näiteid pole vaja kaugelt otsida. Põhjamaade rannikumeres keeb meiega võrreldes vilgas elu ja väikelinnade rannas kõrgub üle majade mastimets. Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras on maailmas enim väikelaevu, paatidest-kaatritest jahtideni elaniku kohta. See tähendab, et meretarkus saadakse sageli selgeks maast madalast. Kui on olemas üldine kultuuritaust, on ka valdkonda alati lihtsam reguleerida.

Eesti merekultuur, mis sõjaeelsel ajal tuule purjedesse sai, jõudis suurte seiklusteni (näiteks Ahto Valteri ümberilmareis), merelood hakkasid saama raamatuteks – selle lõikas okupatsioon valusalt läbi. (Väike)sadamad olid mõistetavatel põhjustel riigi ja KGB teravdatud pilgu all. Ehkki kalurikolhoosides säilitasid mehed isade-vanaisade meretarkusi, tegi kollektiviseerimine rannakalapüügist tööstusharu. Purjetamine oli osa riiklikust spordisüsteemist. Väikelaevandus hobina taandus suuresti varjusurma.