Marti Aavik: väikese inimese vaikne protest

Marti Aavik Foto: SCANPIX

Ränkrasketes okupatsiooni tingimustes kirjutas sanatooriumi arst väikesele Karlile retsepti: kaks klaasi sooja Häädemeestet iga päev, seespidiselt. Ruudulises flanellsärgis Karl ei võtnud aga sooja Häädemeestet suu sissegi. Jõi hoopis kaks liitrit külma Värskat, iga päev. «See oli minu mäss nõukogude võimu vastu,» ütleb kar­u mõõtu meheks kosunud Karl – sanatooriumi vilistlane. Loomulikult on see mässujutt ju nali, eks.

Soome keeles kõlab väikese inimese vaikne protest peaaegu sama kaunilt kui meie «sõida tasa üle silla» – «pienen ihmisen hiljainen protesti». See on üsna levinud väljend kõikvõimalike selliste meelsusavalduste kohta, millest lõpuks teab eelkõige see meeleavaldaja ise, kuid mis on piisavalt valjud väikese inimese «auru väljalaskmiseks», aga samas ikkagi nii vaiksed, et edasi suuremat pahandust ei tule.

Proovin seletada teistpidi, et mis ei ole väikese inimese vaikne protest. Võtame näiteks Lappeenranta mehe loo. Ta läks purujommis päi koju, lasi kella ja kui naabrimees pidžaamas uksele vastu tuli, tegi ta välkkiire järelduse, et naaber oli tema naisega voodis ning otse loomulikult suskas ta naabrimehele oma Marttiini pussi pidemeni rinda. Hommikul seletati talle politseis, et ta oli kella lasknud valel korrusel – naabrimees tegi lahti omaenda kodu ukse. Parandada polnud enam midagi. Väike inimene, olgugi et pohmellis, sai teada, et ta on tapja ja läheb vangi.