President Toomas Hendrik Ilves ja tema abikaasa Evelin Ilves tervitasid täna Kadriorus presidendi kantselei roosiaias parimaid gümnaasiumi-, kutsekooli- ja kõrgkoolilõpetajaid.
Galerii: parimad koolilõpetajad presidendi vastuvõtul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Edu sünnib just sellest, et mõeldakse väljaspool etteantud stampe. Keegi ei saa teile ette kirjutada, mida oma haridusega peale hakata, mida edasi õppida, kuhu tööle minna, millal ja millist perekonda luua. Teie loote ise oma elutee,» ütles president Toomas Hendrik Ilves täna roosiaias parimate gümnaasiumi- ja kutseõppeasutuste lõpetajate ning kõrgkoolilõpetajate vastuvõtul.
«Sealjuures te võib-olla komistate ja kukute. Seda ei tuleks karta. Eksimised kuuluvad loova elu juurde. Ärge jätke oma unistusi teostamata teiste hukkamõistu hirmus. Ja ärge mõistke hukka, kui näete teisi libastumas,» lisas riigipea.
President Ilves nentis, et nagu keegi ei õpi täna kutsariks ega masinakirjutajaks, kaovad varsti mõnedki täna veel tavalised ametid. «Et olla edukad, peame käima ajast paar sammu ees; peame oskama näha, mis ootab kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast. Tulevikus pole enam lihtsalt juriste, arste, geneetikuid või isegi rahvaluule kogujaid. See ei tähenda, et hakkame kõik insenerideks. Aga kõigi teiste erialade esindajad peavad üha enam olema ühtlasi infotehnoloogia spetsialistid,» märkis riigipea.
President Ilves rõhutas, et maailm, millesse praegused koolilõpetajad on sirgunud, on keeruline ja seda mitte ainult peadpööritava kiirusega areneva tehnoloogia pärast.
«Euroopa on vaevalt väljumas majanduskriisist, mis on seadnud kahtluse alla ootused kindlustatud heaolule ka kõige rikkamates riikides. Kusagil ei oodata enam eluaegseid töökohti ega tagatud pensionit,» ütles president Ilves. «Ja meie idanaaber oma käitumisega Ukrainas on osutanud, et rahu Euroopas pole nii kindel nagu oleme viimase veerandsaja aasta jooksul hakanud arvama. See kõik tähendab, et midagi ei saa pidada endastmõistetavaks. Peame oma heaolu ja turvatunnet, riigina ja igaühe elus, üha uuesti looma.»