Arnold Sinisalu: Venemaa ei suutnud meid üllatada

Arnold Sinisalu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Aasta kaitsepolitsei peadirektori ametis olnud Arnold Sinisalu nimetas usutluses Postimehele üsna tüüpiliseks seda, et kui keegi kinni võetakse, ilmuvad ühtäkki välja inimesed, kes hakkavad rääkima, et nemad teadsid toimuvast juba ammu. Ta toonitas, et kui inimesed on riigi julgeoleku ja turvalisuse pärast mures, siis tasuks igaühel muretseda oma tegude pärast, sest vastaspool ei tee otsuseid, vaid üritab meid mõjutada valesid otsuseid tegema.

Teie eelkäija Raivo Aeg ütles aasta tagasi teie kohta väga huvitavalt: «Arnold Sinisalu on organisatsioonis praktiliselt üles kasvanud. Sellega on oht sattuda juhina surve alla à la «alles sa olid üks meie seast ja nüüd oled juht». See omakorda võib pärssida teatud otsuseid.» Kas tema ennustus läks täppi?

Kindlasti pärsib mingis olukorras see, et oled emotsionaalselt oma kolleegidega seotud. Kui lähtuda ainult isiklikust seosest, siis on loomulikult oht, et võtad liiga palju aega otsustamiseks ja jätad õigel ajal otsuse tegemata. Ma ise ei arva, et see oleks mingites otsustes seganud, aga jah, võib-olla on emotsionaalselt olnud mõnda asja keerulisem alluvatele kommunikeerida.

Mitmed siseturvalisuse valdkonna tegijad on leidnud, et viimane kapo aastaraamat oli varasematega võrreldes lahja. See ei ole ilmtingimata etteheide, küll aga tekitab küsimuse, kas kapol ei ole enam konkreetseid töötulemusi, mille varal avalikkust hoiatada, või on Mihhail Kõlvarti ja Yana Toomi juhtumid teid ettevaatlikuks muutnud.

Ma ei arva, et meil on olnud vähem töötulemusi, pigem vastupidi: on olnud päris häid. Küsimus on, mida aastaraamatus avaldada. Ma arvan, et avalikkus ei soovi seal näha teravaid või väga emotsionaalselt laetud kahemõttelisi väljendusviise. Me võtsime viie aasta eest täiesti teadlikult sellise suuna, et see on rahulikum, emotsioonidest vabam.

Mis puudutab Toomi ja Kõlvarti kohtuasju, siis ootame kohtuotsuse ära, sest on palju asju, milles me põhimõtteliselt ei ole ühel nõul. Aga et selle kohtuprotsessi tõttu oleks me otseselt midagi muutnud või jalga väristama hakanud, ei ole tõsi.

Kui palju on üleüldse asju, millest kapo avalikult ei räägi, kuid mis on tegelikult väga suured töövõidud?

Pigem ongi meie tööst vaid osa, mida saame avalikkuses kuvada.

Ideaalses maailmas peaks kaitsepolitsei töö olema selline, et keegi ei reeda riiki ja kedagi ei pea vangi panema. Juba natuke enne seda, kui ma peadirektoriks sain, otsustasid meie menetlusega tegelevad inimesed, et sarnaselt vastuluurega tuleb hakata rohkem otsustajaid teavitama. Näiteks kui mõni töötaja organiseerib mingit riigihanget valesti, siis asutuse juhid saaksid selle inimese juba töölt vabastada. Me ei oota ära, kuni ta paneb toime kuriteo. Selline muudatus on olnud. Eesmärk ei ole iga hinna eest kriminaalasju saada ja nendega kohtusse minna.

Briti ajakirjanik Edward Lucas tegi kapole hiljuti komplimendi, öeldes, et Eesti Venemaa-suunaline vastuluure on pikalt teistest Euroopa riikidest ees. Kumb see siis on – kas me oleme tõesti nii head või on naaberriigid masendavalt nõrgad?

Keeruline küsimus. Lucas tunneb Eestit hästi. Mina jälle ei tunne teisi Euroopa riike nii hästi, et anda sellist hinnangut. Väga palju sõltub riigist, õiguslikust keskkonnast. Võimalik, et mõnes riigis on õnnestunud protsesse nii juhtida, et ei ole olnud vaja kedagi kohtu alla anda. Ma muidugi ei usu, et Venemaa luuretegevus on Eestis mitu korda aktiivsem kui teistes riikides. Meie saame oma kolleegidega hästi läbi. Minu meelest nad teevad kõik tõsist tööd.

Hiljuti tuli päevavalgele, kuidas kaks teabeameti ametnikku omastasid mõnisada tuhat eurot ja avalikustasid riigisaladuse. Kuidas on selline suurriisumine võimalik?

Kahjuks ei saa selles asjas selgitusi anda. Kui kohtuotsus jõustub, siis ma loodan, et prokuratuur ja selle asutuse juht natuke selgitavad.

Probleem ongi see, et neid asju saab avastada ainult kas kaitsepolitsei või asutus üksinda: neid ei ole võimalik kuidagi väljastpoolt avastada. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje, et raha pandi kõrvale ja kui kõik on nii arusaadav, siis miks seda juba varem ei avastatud. Tegelikult on see niivõrd spetsiifiline ja seal on kümneid nüansse.

Kaks nüanssi selle loo juures on eriti kummastavad. Esiteks asjaolu, et üks omastamisega vahele jäänud meestest, Pavel Kotkin, on aastaid tiirelnud riigiasutustes tähtsatel positsioonidel, muu hulgas kaitsepolitseis. Teiseks väidab teabeameti juht, et nad peavad nüüd õppima teistelt julgeolekuasutustelt, kuidas tööprotseduure paremaks muuta. Kodanik võiks eeldada, et teabeametis on need juba Eesti tipptasemel.

Seda peate Rainer Saksa (teabeameti juht – toim) endaga rääkima, ma ei tahaks hinnangut anda. See on käimasolev uurimine ja prokuratuur poleks väga õnnelik. Kaitsepolitseiamet on olnud aastaid teravama tähelepanu all, me oleme oma vitsad ammu kätte saanud ja oma järeldused teinud.

Mis puudutab seda, et inimene oli kaua süsteemis, siis see on loomulik, et inimesed saavad eri süsteemide vahel ringelda. Mingis kohas võib inimese tegevus ammenduda, siis on jälle oht, et kui tal ei ole piisavalt väljakutseid, hakkab ta lollusi tegema. Haridus ei suuda inimese iseloomuomadusi muuta. Ta võib need mingisse voolusängi suunata, aga inimest ei muuda. Elu on kiusatusi täis ja kõik inimesed ei suuda jätta kiusatustele järele andmata.

Kui veendunud te olete, et kapos ei ole keegi sama teinud? Mis summast alates te omastamisjuhtumid avalikustate?

Ma olen üpris veendunud, et midagi sellist ei ole. 300 eurot on tõenäoliselt distsiplinaarrikkumine, aga nii abstraktselt ei saa spekuleerida, kõik oleneb olukorrast. Küsimus ei ole ju, kas 300 eurot või 3000: kui see juba läheb valesti, siis on ainult aja küsimus, mil see summa suureneb. Võib-olla esimene kord saab talle andeks anda, kui tegu on teadmatuse või hoolimatuse, mitte kuritahtliku omakasupüüdlikkusega.

Pärast teabeameti juhtumit on tõusnud küsimus, kes kontrolliksid kontrollijaid. Õiguskantsler Indrek Teder – kelle nõunik on muide teie eelkäija Raivo Aeg – soovib seadusesse kirjutada oma järelevalveõiguse julgeolekuasutuste üle. Kaitse- ja siseministeerium on keeldunud eelnõu kooskõlastamast, kuidas suhtute teie sellesse ettepanekusse?

Küsimus on väga vana. 1995. aastal kõlas mõtteid, et tuleb luua sama suur organisatsioon nagu kaitsepolitsei, kes kontrolliks kogu aeg iga kaitsepolitseinikku. Kuskil peab olema ka usaldus. Kui ei ole usaldust rikutud, siis ei ole mõtet totaalset kontrolli teha. See laseb organisatsiooni põhja, sest kui ausale inimesele kogu aeg märku anda, et teda ei usaldata, siis ta ütleb mingil hetkel «nägemist».

Wikileaksid ja Snowdenid on palju tolmu üles keerutanud ja inimõiguste kaitsjad soovivad ühitada kahte kompromissitut nõuet, mida ei ole võimalik ühitada: et oleks tagatud julgeolek ja seda tehtaks nii, et põhiõigusi üldse ei riiva. No ei ole võimalik! See on nagu tuntud väljend, et kes tahab omletti süüa, peab mune purustama.

Õiguskantsleril on ka praegu teatud juhtumitel võimalus kaebuse olemasolul kontrollida, miks on inimese põhiõigusi riivatud või mis on üldse toimunud. Kuidas seda teha, on suuresti juba kirjas riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses. On kolm põhilist printsiipi: ei küsita infot koostöö kohta välispartneritega, käimasolevate operatsioonide ja allikate kohta.

Uues seaduses peakski olema sätestatud mõningad üksikasjad, et ei tekiks olukorda, et küsitakse ja siis me hakkame vaidlema. Nendes teemades peab olema selge, mis on mõlema poole õigused ja kohustused. Ma ei kahtle, et meie eelmine peadirektor Raivo Aeg mõistab neid asju, aga kui Raivo Aeg otsustab mõne aasta pärast ära minna, siis kas sinna satub samasugune inimene?

Julgeolekuasutused armastavad retoorikat, et riigireeturi tabamine näitab organisatsiooni tugevust. Tegelikult ei ole meil 20 aasta jooksul tuvastatud riigireetmise juhtumeid väljaspool kaitseministeeriumit ja kaitsepolitseid. Näiteks sellises suures organisatsioonis nagu kaitsevägi. Kas see teeb teid murelikuks?

Hea küsimus. Kindlasti paneb see mõtlema. Eks kaitsevägi on nagu iga muu struktuur – alati on oht, et kusagil võib olla reetur.

Mingi aeg tagasi vastaseid meie kaitsevägi võib-olla väga palju ei huvitanud, sest see ei olnud nende arvates nii võimekas. Kõik oli niigi näha, sest Eesti on olnud väga avatud riik. Riigisaladuse kaitsega hakatigi tõsisemalt tegelema alles 1990ndate teises pooles. Vastuluure kaitseväes ei olnud ka tükk aega meie ülesanne. Luure ja vastuluurega tegeles kaitsevägi ise.

Kui Vladimir Veitmani riigireetmisjuhtum avalikuks tuli, ütlesite, et vanadel kagebiitidel polnud kapos ligipääsu üliolulistele uurimistele. Ometi sai Veitman hoiatada Vene vastuluuret, et Herman Simmile on jälile jõutud, ja kogu operatsioon oli sellega läbikukkumisele väga lähedal. Kuidas sai Veitman teada, et ajate Simmi taga, ja kas keegi kaitsepolitseist sai selle infolekke eest karistada?

Kuigi oleme seda öelnud, et Veitman Simmi asja reetis, suutsime sellest hoolimata Simmi kinni pidada ja kohtu alla anda. Veitmani kohta ei olnud piisavalt informatsiooni, et ta on midagi valesti teinud, ja siin kehtib printsiip, et usaldatakse nii kaua, kuni vastupidist ei ole tõendatud.

Teiseks, Veitman sai juurdepääsu tõesti mingile informatsioonile, aga mitte kogu infole. Simmi riigireetmise menetlus oli meil esimene, võib-olla ei osatud seal mingeid asju ka ette näha. Infole pääsesid juurde kolmandad isikud, kes võib-olla poleks pidanud, aga see on tagantjärele tarkus. Ma ei tahaks kritiseerida inimesi, kes selle asja lõpule viisid.

Veitman lahkus teenistusest 2011. aastal. See, et mitu aastat hiljem õnnestus ära tõendada riigireetmine, näitab ikkagi, kui tõhus see töö oli.

Kas ma saan õigesti aru, et Veitmani riigireetmine avastati pärast tema pensionile minekut?

Ma ei saa neid asjaolusid kommenteerida.

Miks on nii, et mitmes ringkonnas teati aastaid, et kaitsepolitseinik Indrek Põder on pätt, aga kapo võttis selle küsimuse lahendamise ette üsna hilja? Kas Põder ületas valuläve siis, kui hakkas Vene organiseeritud kuritegevusega elamislubade äriga tegelema?

See on hästi tüüpiline olukord, kus võetakse keegi kinni, ja mingisugused sellid hakkavad rääkima, et nemad juba ammu teadsid. Meie töötajad peavad teinekord ka kurjategijatega suhtlema ja see võib kõrvaltvaatajale kahtlane näida. Palun, kui kellelgi on mingit infot, siis tulgu siia ja rääkigu.

Viimased aastaraamatud on kõik rõhutanud islamiterrorismi ohtu Eestis. Olete ise öelnud, et siin, eriti naiste hulgas, on veendunud islamikonvertiite, kes pooldavad karmi ja radikaalset islamit. Kas selle ohu maandamisega tegeletakse piisavalt?

See ei ole ainult kaitsepolitsei asi. Meie püüame ennetada kuritegelikku tegevust, aga meie asi ei ole muuta inimeste usulisi veendumusi. Küsimus ei ole islamis, vaid selle radikaalses vormis. Meil on osa eesti rahvusest inimesi, kes on elanud islamimaades pikemat aega või ka siin pöördunud islamisse. Seal on psühholoogiline taust: piltlikult öeldes tahetakse teinekord olla paavstim kui paavst ise. Näidata islamimaadest pärit isikutele, et ma olen tõeline islami pooldaja, kaldudes äärmustesse. Kuna islamit on siin vähe, siis ei teata, mida teha ja kuidas olla. Kohati käitutakse ka otsesõnu jaburalt.

Oht ei teki mitte isegi kahe-kolme põlvkonna pärast, vaid juba selle põlvkonnaga, kes praegu üles kasvab. Kui nad lähevad kooli, siis kuidas suhtuvad klassikaaslased sellesse, kui mõni on silmatorkavalt islamirõivastes? Kas ta võetakse omaks või hakatakse teda kiusama? Kui tekib häälekas vähemus, kes hakkab oma õigusi nõudma ja neid kõigile peale suruma, mis on juhtunud Lääne-Euroopa riikides, siis on konfliktiks alust.

Teiseks, kõik, mis Süürias, Iraagis ja Põhja-Aafrikas toimub, on konvertiite palju mõjutanud. Seal võidelnud inimesed tulevad tagasi ja peavad mingisuguseid plaane. Konflikti algeid on, aga on raske öelda, kas need siia jõuavad.

Tänavuses aastaraamatus ennustasite Vene välisluureteenistuse SVR aktiviseerumist europarlamendi valimiste ajal. Mida SVR üritas ja kuidas neil läks?

Seda ei saa üksikasjalikult kommenteerida. Märkimisväärset edu nad meie arvates ei saavutanud, ükski äärmuslane valituks ei osutunud. Ühtset parteid ja häälekat Vene ideede kandjat on nad kogu aeg soovinud, aga siin ei ole muudatusi toimunud.

Mis on kaitsepolitseile teadaolevalt VEB fondi afääri taga? Riigikogu liikme Aivar Riisalu väitel peitub osa lahendusest kaitsepolitsei dokumentides, mis on 70 aastaks salastatud.

See juhtum on lihtsalt tänamatult üles puhutud. Ma ei saa selgitada, mis sisaldus meie salajases dokumendis, mille me riigikogu VEB komisjonile andsime. Kaitsepolitsei puutus sellega toona kokku sellepärast, et vaadati lihtsalt laiemat tausta: kas seal ei ole ohtu, et organiseeritud kuritegevus või Venemaa eriteenistused kuritarvitaksid seda olukorda. Meil uurimist ei alustatud, järelikult ei olnud ka andmeid, mis oleks viidanud kuriteole.

Nüüd räägitakse, et kaitsepolitseil on salajane paber ja 70 aasta pärast saame teada. See oleks kindlasti suur pettumus: selles dokumendis ei ole midagi maailma muutvat ja see aeg ei ole 70 aastat, pigem 25.

Üks kõrge riigiametnik hindas Postimehele Ukraina kriisi tipphetkel, et oht Eesti riigi turvalisusele oli kümnepallisüsteemis kaheksa. Kas see inimene kartis üleliia?

Ma arvan, et meie turvalisus ja julgeolek olid tagatud. Sajaprotsendilist garantiid pole kunagi, aga seis on piisavalt hea. Venemaa suutis osa maailma üllatada, meid pigem mitte.

Kui inimesed on julgeoleku ja turvalisuse pärast mures, siis tasuks igaühel muretseda oma käitumise ja tegude pärast. Kindlasti üritab vastaspool mõjutada protsesse nii, et teeksime ise valesid otsuseid, emotsioonide põhjal. Kaitsepolitsei peabki tagama, et selline mõjutustegevus vilja ei kannaks.