/nginx/o/2013/07/05/1875298t1hd624.jpg)
/nginx/o/2010/07/04/397485t1h9654.jpg)
Nii Ameerikas kui ka Saksamaal ei ole oluline, mis on riigi pealinn, sest areng on jaotunud ühtlaselt üle maa. Sama peab proovima ka Eestis, leiab Rahvaliidu uus juht Juhan Aare.
Tellijale
Juhan Aare teeks Eestist Ameerika või Saksamaa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laupäevane suveleitsakus toimunud Rahvaliidu erakorraline kongress ei olnud kuidagi võrreldav kuu aja eest aset leidnud kriisikongressiga, kus emotsioonid selgelt üle keesid ja iseseisva erakonnana jätkamise eest võitlejad ründevalmis olid. Kuid nagu näha – sellest kõigest oli kasu. Nõo jahutatud spordihoones kogunenud kongress oli rahulik ja kindlameelne.
Juhan Aare valiti 310 delegaadi seast 295 häälega erakonna uueks juhiks, tema ainus vastaskandidaat Ingvar Tšižikov kogus 11 toetushäält. (Neli sedelit olid kehtetud ning üles seatud esimehekandidaat Uno Silberg loobus oma kandidatuurist Aare kasuks.)
Kuigi erakonnast liigse suupruukimise pärast kord juba välja visatud ning siis kohtu kaudu taas Rahvaliidu aseesimeheks tagasi kinnitatud Tšižikov lootis esimehe hääletusel sadakonnale toetushäälele, ei lasknud ta Aare veenval võidul end jalust niita. «Sügisel seisab ees uus kongress, kavatsen seni tõhusalt tööd teha ja siis uuesti proovida,» ütles ta.
Valitud esimehe kohta jagus tal näpuotsaga kiidusõnu, aga ka kahtlusi. «Villu Reiljani maine on Rahvaliidus väga kõrge, kuid need, kes Rahvaliidu liikmed ei ole, aga tahaks meie poolt hääletada, ei taha vanamoodi jätkamist,» alustas ta. «Juhan Aare selja tagant paistavad Villu kõrvad, Ester Tuiksoo silmad ja Arnold Rüütli hall juuksesagar.»
Kuulnud oma konkurendi iseloomustust, lausus Aare, et see polegi üldse pahasti öeldud, kuna Rüütliga on ta teinud koostööd üle 25 aasta.
Tuiksood peab Aare väga sümpaatseks poliitikuks ning avaldas lootust, et tema paremad päevad poliitikas on alles ees. «Ja minu kogemus riigikogus näitab, et daamid on sageli palju tõhusamad parlamendiliikmed kui mehed,» lisas Aare.
Ta ei soovinud laskuda Reiljani kohtuasjadesse, kuid tunnustas Reiljani tööd erakonna ülesehitamisel ja päästmisel. «Ta oli väga oluline persoon, kes päästis Rahvaliidu lõhkumisest ja Eesti poliitiliselt areenilt minema pühkimisest ning selle eest väärib ta lugupidamist ja häid sõnu,» ütles Aare.
«Kui mind pannakse niiviisi osadest kokku, siis ei olegi ma väga kurb, sest see on teatud moel tunnustus, mis tuleb veel välja teenida.»
Aare tõdes, et Rahvaliidul on võimalus võita riigikogus 10–15 kohta ning olla üheks kaalukeeleparteiks, kui hakatakse valitsust moodustama. Tema esimeseks koostööpartneri eelistuseks on Reformierakond.
«Kui nemad on keskendunud suurettevõtjatele, siis Rahvaliit võiks olla ettevõtluse mootoriks väljaspool suuremaid keskusi,» leidis ta ja tunnistas, et sooviks saavutada olukorda, mis on Saksamaal või Ameerikas.
«Neil on küll pealinnad poliitilises mõttes, aga kõik ei ole sugugi koondunud Washingtoni või Berliini,» innustus ta. «Nende poliitika on alati olnud see, et igal pool peab midagi toimuma! Eesti peab jõudma samasse seisu, et igas maakonnas on midagi vägevat, huvitavat ning sellele on vaja rohkem hoogu sisse puhuda.»
Nii Aare, Rahvaliidu auesimees Arnold Rüütel kui ka üleeilseni erakonna juhi kohuseid täitnud Arvo Sirendi ei saanud mööda sotsidega liitumist toetanute kirumisest.
Aare leidis, et kahe erakonna sidumine oli kunstlik ning üksikute poliitikute enesepäästmise aktsioon. «Üks on ikka peremeeste partei ja teine kisub sulaste poole,» leidis Eesti värskeim parteijuht.