Suursaadik: keegi ei oota, et homme oleks kõik korras

Eesti suursaadik NATO juures Lauri Lepik. Foto: Evelyn Kaldoja

Viimasel ajal kõlab Afganistaniga seotud vestlustes taas optimistlikumaid noote ning allianss teeb ettevalmistusi vahepeal tõsise kahtluse alla langenud, kuid praeguse seisuga üsna kindlalt ikkagi saabuvaks jätkumissiooniks «Resolute Support», ütleb Eesti suursaadik NATO juures Lauri Lepik.

Te olete ka ise Põhja-Atlandi Nõukogu koosseisus Afganistanis käinud. Millal see oli?

Umbes poolteist aastat tagasi.

Milline pilt toona avanes?

Pilt oli suhteliselt steriilne, sest me olime Põhja-Atlandi Nõukoguga, julgeolekuolukord oli, nagu ta oli, ja meie ümber oli suur julgeolekumull – me olime väga hästi turvatud ning ega me peale briifinguruumide eriti kusagil vabalt lonkida saanud. Me kohtusime Hamid Karzaiga tema palees, tema julgeolekunõunikega.

See oli ajajärk poolteist aastat tagasi. Sellest ajast on väga palju muutunud. Olukord on teine kui toona.

Afganistani olukorra pidevast edasiminekust ja arenemisest on räägitud kogu aeg. Kuidas on pilt seal muutunud selle aja jooksul, mil teie olete olnud Eesti suursaadik NATO juures?

Ma arvan, et meie seisukohalt on see kindlasti muutunud osas, mis puudutab Afganistani julgeolekujõudude võimekust. Pilt, mis avanes laias laastus kaks aastat tagasi, kui ma siia saadikuks tulin, oli ikkagi hoopis teine ja viletsam. Kõva töö on ära tehtud nii nende väljaõppe, varustamise kui rahastamisega. Praegu on nende vägede arv umbes 300 000 peal või natuke üle selle.

Hea näide on presidendivalimiste turvamine, mis oli ainult kohalike julgeolekujõudude õlul ja millega nad said päris hästi hakkama. Eks neid rünnakuid oli, aga üldine arvamus on, et see on hästi tehtud töö. See annab ka kindlust, et jätkusuutlikkus püsib. Kui olukord on turvaline, tähendab see ka normaalset elu – inimesed ei pea kartma, saavad normaalselt oma tööd teha, õppida, liigelda ehk teha kõike, mida normaalne elu kaasa toob.

See päris suur muutus ei ole muidugi veel sada protsenti lõplik. Palju oleneb ka rahastamisest, edasisest väljaõppest, kõikvõimalikust tehnikast ja vahenditest, mida nad vajavad.

Väga palju oleneb ka sellest, kas pärast presidendivalimisi jätkuoperatsiooni «Resolute Support» aluseks olev leping tuleb või mitte. Praegused märgid näitavad, et uus president kirjutab selle alla.

NATO poolt on kõik valmis ja me alustame ka juba väga täpseid planeerimistöid. Ameeriklased on oma sõdurite arvu ja ajakava välja öelnud – kõik klotsid on paigas.

Kuidas on «klotsiga» raha mõttes? Kes neid afgaanide tohutuid julgeolekujõude üleval peab?

Selleks on tehtud usaldusrahastu. Kõik riigid on sinna oma panused välja käinud. Usaldusrahastu tuleb veel selle aasta jooksul tööle saada, et raha sinna laekuks. Tuleb ka mõelda, kuidas usaldusrahastut hallata, et see oleks läbipaistev ja raha ära ei kaoks. Aga see on igapäevane töö, mida me teeme.

Kauaks võiksid Afganistani julgeolekujõud jääda NATO ja tema liitlaste leivakotile?

Raske on spekuleerida. Praegune perspektiiv on kaks-kolm aastat ja keegi ei oska tulevikku ennustada. Ma arvan, et ainult suhteliselt lühikeste sammudega saabki edasi minna.

Poliitiliselt me loomulikult püüame Walesi tippkohtumisel luua kestva partnerlussuhte Afganistaniga, see võiks olla raamistik, mis kestaks ka pärast «Resolute Supporti» võimalikku lõppu.

Aga praktilised rahalised sammud käivad ikka kolme-nelja aasta perspektiivis. Etapi kaupa see käib, ükski valitsus ei saa kunagi väga pikaks ajaks võtta vastu otsust, et me nüüd igavesti rahastame.

Milline võiks praegu olla põhiline Afganistaniga seonduv mure siin majas?

Praegu on suhteliselt optimistlikud noodid. Ega keegi väga pikaajalisi prognoose teegi. Meie suurim mure ehk oligi teadmatus, mille lahkuv president Karzai tekitas, kui keeldus nii NATO kui Ameerika Ühendriikidega («Resolute Supporti» aluseks olevat) julgeolekulepingut allkirjastamast. Teiselt poolt oli probleem  ka Ameerika Ühendriikide otsuse puudumine nende panuse kohta.

Nüüd on need asjad enam-vähem laias laastus selged. Praegu tuleb meil lihtsalt kõigil käised üles käärida, teha valmis operatsiooniplaan erinevate variantidega ja saada sellele lõpuks õnnistus ka tippkohtumisel.

Samm-sammult see asi käib. Keegi ei arva, et üleöö juhtuks radikaalne muutus, et ainult ootame selle momendi ära ja järgmisel hommikul ärgates ongi kõik korras.

On loomulikult mõtteid, et peab arendama regionaalset koostööd Afganistani naaberriikidega. Eesti jaoks jääb Afganistan arenguabi prioriteediks.