Läki trenni, vikatiga!

Niitjate vahemaa peab olema vähemalt kolm meetrit, et töö oleks ohutu. Foto: Otti Eylandt

Veel mõni põlvkond tagasi veetsid eestlased südasuve puisniidul vikatiga heina niites. Iga õige poiss ja tüdruk, noor või vana, linnast või maalt, oskas hoida vikatit käes õiges asendis, rääkimata headest töövõtetest, pinnimisest või luiskamisest. Ajal on olnud vahepeal nõnda kiire, et see kunst on kadumas igavikku. Või siiski?

Alates sellest kolmapäevast saab Tartus Eestimaa looduse fondi (ELF) eestvedamisel harjutada seda igipõlist tööd. Õpipoisse juhendavad kogenumad meistrid, kes näitavad täpselt, kuidas ja mismoodi peab tegema. Isegi vikat antakse, tule ainult kohale.

Lapsepõlves küll maal kasvanud reporter, kuid nüüd juba ammuseks rikutud linnainimene, võttis ka vikatil varrest ja proovis koos teiste talgulistega, kui raske see käsitsi niitmine õigupoolest ikka on. Samuti püüdsime üheskoos mõista, mis on selles siis nii valesti, et nüüd teevad seda tööd traktorid.