Robert Planti rändhõim

Vanameister Robert Plant rokib jälle. Foto: Jelena Rudi

Tunnistan kohe alguses üles, et kui ma olin 16-aastane, tahtsin ma Robert Plantiks ... saada. Õnneks mõistsin küll varsti, et erinevused vokaalsetes võimetes ja  juuksekasvus seda hästi ei võimalda ja kellekski teiseks hakkamine pole ka eriti hea mõte. Aga jah, sama suuri iidoleid on elus vähe olnud.

Hilisem suhtumine Planti soolokarjääri on, nagu see karjäär isegi, käinud mõõdukate lainetega üles-alla. Plantile, täpsemalt tema häälele, ei sobi minu meelest eriti hästi popilik cool (kuigi mõned laulud tema 1990ndate popilikumatelt plaatidelt on päris head) ega kantrilik maalähedus.

See on muidugi maitse küsimus – Alison Kraussiga tehtud plaati võivad kriitikud kiita palju tahavad, minu võõristust kantri suhtes, õigemini Planti rolli suhtes kantrilauljana see ei kahanda. Minu meelest on Planti hääl lihtsalt toores jõud ja kui see maitseka sordiini alla panna, on tegemist haruldaste maavarade raiskamisega.