Inimesed kuumal plekk-katusel

Nagu kass kuumal plekk-katusel: Margaret (Kersti Heinloo). Foto: Mats Õun

Avan maa-aias kuuri ukse. Võtan õlakotist arvuti, plaanin kirjutada. Tennessee Wil­liams kirjutas näidendi «Kass tulisel plekk-katusel» 1955. aastal USAs. Minu sündimiseni ENSVs jäi siis aasta. Õlakotte tollal vist veel ei olnud. Seljakotid olid. Ometi oli kogu etenduse jooksul tunne, et ma olen seda kõike, mida näen,  mingil moel mõelnud ja enamikku tundeidki läbi elanud. Mitte laval, ikka elus.

Maale kirjutama lähen meelega, et pisutki olla samas seisus trupiga, kes mängib Laitses, mitte oma koduteatri laval. Tundlikud näitlejad on seal suurte kivide vahel. Olen kaugel arvamast, et kividel tundeid ei ole, et nemad ei ole elus. Kivid ei näita oma tundeid välja, erinevalt inimestest.

Laitse mängukoha nimi on Graniitvilla. Teatri kodu on linnas. Näitlejatel enamasti niisama. Asfalt ja kõrged majad. Laitses on seda vähem. Williamsi suhetepuntras inimesed on kividele lähemal kui asfaldile.