Vakra VEB fondi lõppraportist: avastasime fakte, mis on tähelepanuta jäänud

Rainer Vakra. Foto: Toomas Tatar / Postimees

Riigikogu VEB fondi uurimiskomisjon esitleb homme VEB fondi saaga lõppraportit. Uurimiskomisjoni esimehe Rainer Vakra kinnitusel tuuakse homme päevavalgele uut informatsiooni, mis on varem tähelepanuta jäänud.

Taustana tõi Vakra välja üldisemad uurimiskomisjoni järeldused, mille  praegu lugejateni toome.

Uurimiskomisjoni hinnangul on Eesti Panga auditi järeldus TSL International kohta esitatud valeandmetest Eesti Panga 1995. aasta 5. aprilli kirjas õige. Samale järeldusele on jõudnud riigikontroll. Aprilli alguse seisuga oli TSL Internationali nõue seoses VEB pangas külmutatud rahaga null.  See asjaolu on dokumentidega tõendatud.

Ehkki valeandmetega kirjas märgitud nõude 32,3 miljonit USA dollarit omandas TSL International erinevate tehingutega 1997. ja 1998. aastal, on Eesti Panga kiri nõude kohta koostatud 1995. aastal. Eesti Panga auditi väide planeeritud ja ettekavatsetud tegevusest valeandmete esitamisel on paikapidav. Eesti Panga 1995. aasta valeandmetega kirjaga loodi võimalus TSL Internationali kui Venemaa residendi poolt aastaid hiljem valitsuse ja Eesti Panga nõuete omandamiseks ja seejärel nende realiseerimiseks VEB pangas.

Eesti Panga auditiaruande väide valeandmetega kirja loomisest Eesti Pangas on tõene. Kuigi kirja algvariandid koostati Põhja-Eesti Pangas on nii isikute seletuste kui ka dokumendiuuringute tulemuste koosmõjus võimalik väita, et valeandmed kirja tekkisid selle koostamise käigus Eesti Pangas. Oma allkirja õigsust tollel 1995. aasta kirjal on uurimiskomisjonile kinnitanud Eesti Panga toonane president Vahur Kraft.

Vahur Kraft esitas 2013. aasta 16. oktoobril uurimiskomisjonile Rödl&Partner OÜ juhatuse liikme tähelepanekud Eesti Panga auditi kohta, milles seati Eesti Panga auditi väited ja järeldused, sh  järeldus valeandmetest Eesti Panga 1995. aasta kirjas kahtluse alla.  Vahur Kraft väitis uurimiskomisjonile, et TSL Internationalil võis olla 1995. aasta alguses VEB pangas külmutatud kontoga seotud nõue 32,3 miljonit dollarit ning selle tõendamiseks esitas Kraft uurimiskomisjonile kaks dokumenti. Uurimiskomisjoni tellis Eesti Kohtuekspertiisi Instituudilt nende dokumentide uuringu. Selgus, et Krafti esitatud VEB panga kirja originaalkujul ei eksisteeri ehk see on võltsitud. Võltsimise kahtlus lasub ka Krafti esitatud teisel kirjal. Seoses võltsitud ja võltsimise kahtlusega kirjaga pöördus uurimiskomisjon riigiprokuratuuri poole, kes alustas kriminaalmenetluse. Kuna Vahur Krafti esitatud dokumendid on ebausaldusväärsed, jättis uurimiskomisjon need järelduste tegemisel kõrvale ja lähtus teistest tõenditest.

Valeandmetega kirja koostamise põhjuseks oli Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga juhtide teadmine, et Venemaaga läbirääkimiste teel raha kättesaamine, samuti muul viisil VEB fondi kaudu nõuete realiseerimine, on lootusetu. Nõuete realiseerimise võimalust teadsid tõenäoliselt Põhja-Eesti Panga juht ja panga suurklient Venemaa residendist TSL International. Ettevõttel avanes Venemaa õigusaktide alusel võimalus nõuete eest hüvituse saamiseks. Valeandmetega kirja koostamine ja sellele järgnenud tehingud said võimalikuks Eesti Panga, Põhja-Eesti Panga ja TSL juhtide koostöö tulemusena.

Riigiinstitutsioonid oleks võinud 1992. aasta algul erinevate meetmete tarvitusele võtmisega takistada VEB pangas külmutatud raha ja pankade likviidsuspuudujäägi kasvu, mille tagajärjena moodustati VEB fond ja anti välja riigi võlakirjad. Samas tuleb arvestada, et Eesti riik oli tollal oma arengus lapsekingades: õigusaktid ja õiguspraktika olid puudulikud, Eesti Panga suutlikkus teostada järelevalvet madal, riigi rahalised võimalused väga piiratud.

Pankade likviidsuskriisist tulevad probleemid lahendas riik VEB fondi otsuse järel kiirelt ära. Riigi põhieesmärgiks oli raharingluse tagamine. Lahendamata jäi nende hoiustajate nõuete rahuldamise küsimus, kelle nõuded pankade vastu asendati VEB fondi sertifikaatidega.

Võlausaldajate lahendusega tegelema pidanud VEB fondi juhtimises tegelikkuses kreeditorid kaasa rääkida ei saanud. Kreeditoride asemel oli fondi juhtimine sisuliselt kahe Eesti Panga ametniku käes, kellest üks oli Eesti Panga president ja teine tema kaasosalusel määratud isik. Fondi põhikirjaga ettenähtud juhtimismudel reaalsuses ei rakendunud. Nõrgaks jäi Eesti Panga nõukogu roll fondi üle kontrolli teostamisel.

VEB pank ei hakanud VEB fondi kunagi külmutatud nõuete omanikuna tunnustama. Sellest tingituna täitis VEB fondi ülesandeid, sealhulgas pidas VEB fondi registrit, Põhja-Eesti Pank ja hiljem selle õigusjärglased. Registrit peeti ebakorrektselt, kuid sellega seotud ohud ja kahjud jäid teoreetilisteks, sest VEB fondi rahatuse tõttu vajadust registri alusel nõuete rahuldamiseks ei tekkinud. Venemaa residentidele nõuete hüvitamine VEB pangast Venemaa õigusaktide alusel toimus väljaspool VEB fondi ja kõigile kreeditoridele võrdset kohtlemist ja nõuete hüvitamist sellest ei tekkinud. VEB fond ei täitnud oma peaeesmärki, milleks oli kreeditoride nõuete täitmiseks lahenduse leidmine.

Venemaa sidus raha vabastamise riikidevahelise kokkuleppe sõlmimisega, millele kaasaaitamine ei olnud VEB fondi võimuses. Kohus on leidnud, et riik oleks pidanud VEB fondi tegevuse ebaõnnestumisel pakkuma alternatiivseid lahendusi kreeditoride õiguste kaitseks. Pärast VEB fondi tegevuse nurjumist, oleks Eesti Pank VEB fondi haldajana pidanud otsima nõuete rahuldamise alternatiivseid võimalusi kõigile kreeditoridele.  

Uurimiskomisjon taaselustas dokumentide ja seletuste abil enam kui aastakümne tagused sündmused ja sellega seotud olustiku ning inimesed. Aruande koostamiseks kogus komisjon suurel hulgal erinevaid materjale, küsitles 49 isikut, kaasas dokumentide uurimiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperte, samuti õiguseksperdi õigusalastele küsimustele vastuste saamiseks. Eesmärgi täitmiseks tegi komisjon koostööd riigikontrolliga, mis paralleelselt uurimiskomisjoniga viis läbi auditit VEB fondi teemal.