Kuidas pidutseti keskaegses Tallinnas?

Jüri Kuuskemaa Foto: Peeter Langovits

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa annab ajalehes Pealinn põhjaliku ülevaate keskaegse Tallinna pidutsemiskommetest - selgub, et peod pidid lõppema hiljemalt kell 23!

«Kui keskaja tallinlane tahtis öisel ajal pummeldada, pidi ta minema väljapoole linnamüüre Koplisse, kus asus 17 kõrtsi,» kirjutab Kuuskemaa. «Kuidas olid aga öörahuga lood keskaegses Tallinnas? Siis kuulus peaaegu kogu seaduslik võim linnas raele, mis hoolitses öörahu eest väga rangelt. Sisuliselt võib öelda, et kehtis öine liikumiskeeld. Kell 22 sulgesid raesõdurid kõik linnaväravad, sealhulgas Toompea ja all-linna vahel, tõstsid sillad üles ja lasid võred alla. Sisse ei saanud enam enne hommikut,» kirjeldab ta.  «Kes aga pidutseda tahtis, see pani linnast plagama, sest 1527. aastal oli Koplis 17 kõrtsi,» vahendab Kuuskemaa.

«Üks linna pidude koht oli raekoda, nagu ka Suurgild, kus peeti ka pulmi, Kanuti gild jm. Kõikides avalikes kohtades, kus peol tarvitati vägijooke, olid oma korrapidajad, kelle kohus oli üles märkida igasugused korrarikkumised. Peopaikades olid ka oma kartserid. Suurgildis käis koos rahvusvahelise kaliibriga tollane majanduseliit, kuid ka seal kehtisid reeglid kõikide jaoks. Kui jäid nii purju, et hakkasid laamendama, siis viidi alla keldrisse ja pandi kartsa kinni. Kartser oli ka Raekojas ja Mustpeades,» kirjutab Kuuskemaa oma artiklis. «Raekoja taga oli sundöömaja neile, kelle linnasõdurid öösel tänavalt kooserdamas leidsid. Tsunfti ja gildi koosolekul pidid kõik vennad andma oma relvad vanemale ära. Valitses kord, et kui keegi pidustustel tantsides tõmbas teise käe liigesest välja, siis ei pidanud ainuüksi trahvi maksma, vaid tuli katta ka ravikulud.»

Kuuskemaa kirjeldab, et vennaskondadel olid kirjas oma käitumisreeglid. «No näiteks kui kellegi käsi puutus veiniklaasi ja see läks ümber, tuli korrapidaja ja pani käe veiniloigu peale. Kui loik mahtus käe alla ära, pääses süüdlane hoiatusega, kui aga loik oli suurem, pandi eksimine kirja. Kui vein läks põrandale ja loik oli suurem kui jalg, pandi jälle kirja.»

Kaklusedki olid rangelt kontrollitud. «Kui keegi läks kaklema, siis pandi kindlasti kirja ka tekitatud kahjustused – sinine muhk jne. Kakleja viidi kindlasti kartserisse. Järgmisel hommikul pärast pidu Suurgildis pidi korrapidaja minema raekotta või raekantseleisse foogti juurde. Foogt saatis välja raesõdurid nende patuste juurde. Iga patu eest kasseeriti kindel rahasumma. Kui keegi ütles, et tal pole raha, siis raesõdur ütles, et ma võin su viia kartserisse vee ja leiva peale ja istud seal nii kaua, kuni võlg on makstud,» vahendas Kuuskemaa. «Trahviraha jagunes kolme ossa. Üks osa laekus linnale, teine sellele organisatsioonile, kus patt toimus, ja kolmanda osa sai korrapidaja endale.»

Päevane pidu, näiteks pulm, lõpes reeglina kell 22, vahel harva ka 23. «Pigem oli see siis aeg, mida võis kasutada koju minekuks. Aga niisugust asja ei olnud, et keegi oleks öösel tänaval kooserdanud. Veel vähem tohtis hilisõhtul ja öösel hobuvankritega linnas liikuda,» kirjutab Kuuskemaa.

«1522. aastast oli täpselt ette nähtud, kui mitu lugu peab pulmas mängima ja kui palju tohib selle eest tasu võtta. Muusikud pidid reeglitest kinni pidama, samuti täitma lepingut. Kui enne lubati minna kojamehe pulma, aga aadlimees trügis pärast vahele, siis tuli ikka minna kojamehe pulma. Ehkki aadlik ütles, et maksab kõik heldelt kinni. Kõige lärmakamad olid siis torupillid, mis kostsid penikoormate kaugusele ja olid hea selge häälega. Kui pidu oli ruumides sees, siis muusika tavaliselt välja ei kostnud ja helitugevus polnud määratletud,» kirjeldas ta keskeagseid peokombeid.

«Kui olid pulmad, siis kell 22 tulid kuus meest ja kuus naist, kes saatsid noorpaari ööbima ja külalistele pakuti praetud heeringapäid. See oli märguanne, et on viimane amps ja iga roju oma koju. Linn tahtis, et esmaspäeva hommikul oleksid inimesed välja puhanud ja töövõimelised. Raevastuvõtt ehk tõsine pidu algas mõnikord kell 10 hommikul ja lõppes kell 11 õhtul, vahepeal oli kolm tundi töötegemiseks. Arvati, et sellisel vastuvõtul joodi ära 6-7 liitrit õlut ja viina,» kirjeldas ta.