Peter Hunt: edu toovad õige hind ja suur kogus

Foto: Mihkel Maripuu

Tänavu EBSi poolt aasta ärijuhiks valitud Peter-Kalev Hunt on viinud kunagise Vändra vaibavabriku Wendre Euroopa suurimate vooditekstiilide tootjate hulka, millel on tootmine mitmes riigis ja mille kaupa müüvad suured rahvusvahelised kaubaketid.

Rootsis sündinud ja nüüdki perega seal elav Peter-Kalev Hunt, keda kolleegid ja sõbrad küll vaid Peteriks kutsuvad, räägib poolsaarlasena toredat ö-häälikutega pikitud veidi kanget eesti keelt. Mees näeb hea välja – päevitunud jumega ja sportlik, hästiistuvas ülikonnas koos selle juurde hoolikalt valitud lipsuga. Temast õhkub rahulolu ja elujõudu.

Kohtumisele ajakirjanikuga Wendre Pärnu kontoris saabub ta tuhande vabandusega, sest kodulinnast Norrköpingust saabunud külalised pidasid teda natuke kauem kinni. Wendre on Pärnu suurima tööandjana ja oma korralike töötingimustega üks suvepealinna vaatamisväärsusi, seega käib siit iga nädal mõni turismigrupp läbi.

Jutuajamist alustame algusest. Peter Hunt sündis 1952. aastal Rootsis eestlaste perekonnas: ema on pärit Saaremaalt ja isa Tartust. Norrköping, kus vanemad kohtusid, on tekstiililinn ja ema töötaski mõnda aega sel alal. Pärast ülikooli lõpetamist algul ehituse ja hiljem majanduse alal hakkas mees 70ndate lõpus oma äridega pihta. Tegeles esialgu spordivahendite, rõivaste ja nahktoodete müügiga.

Esimest korda sattus ta Eestisse töökohustuste pärast Tallinna spordimessil. Kuna merel oli torm, läks auto signalisatsioon käima ja kulutas aku tühjaks. Nii et esimene samm Eestimaal oli autot lükates, meenutab Peter. Kuid see polnud sugugi halb enne. Peagi hakkas ta Aasiast Eestisse tekstiilitööstuse tarbeks toorainet tooma – kiudu ja kangast, nagu ka Wendre praegu tarbib. 1996. aastal ostis Hunt Vändra vaibatehase erastanud juhtide käest esimesed aktsiad, saades nii esialgu veerandi ettevõtte omanikuks. Hiljem ostis ta aktsiaid jupikaupa juurde, kuni aastal 2002 oli sada protsenti käes.

Küsimusele, kas oli ka vastuseisu, et tuleb mingi välismaalane ja ostab Eesti ettevõtte ära, vastab Hunt talle omases keelepruugis: «Äi, seda pole ma millaski õieti tund.» Küll oli aga algul teiste omanikega erimeelsusi tehase arengu osas ja ka selles suhtes, kas sobib ikka omanikult tooret osta.

Hunt nägi algusest peale teki- ja padjatootmisel perspektiivi ja soovis seda laiendada. Hakati otsima kohta uue suure tehase ehitamiseks. Vändras oli takistuseks sobiliku tööjõu puudus ja nõnda langes liisk Pärnu kasuks. 2006. aasta septembris oli tehas valmis. See võimaldas kasvatada käivet otsekohe ligi kaks korda ning oli tagantjärele hinnates väga õige otsus. «Sain aru, et marginaalid on sel kaubal nii väiksed, et teenida saab vaid volüümi pealt. Kui teenid ühe teki pealt krooni, siis tuleb teha miljon tekki, selle asemel, et teenida igalt 10 krooni ja toota vaid sada tekki,» selgitab ta. Pealegi meelitavad suured kogused ka suuri kliente.

Peter Hunt ütleb, et talle meeldib riskida ja ta ei karda kaotada. «Okei, kui on raha pisut vähem, ma saan ikka hakkama,» lausub ta ja lisab, et rahast rohkem meeldib talle võimalus teha ja kogeda midagi uut ning kombata sedaviisi iseenda piire. «Ma tahan, et igal hetkel pönev oleks,» lisab ta. Muidugi tahtis ta edukat ettevõtet, kuid samavõrra soovis ta luua head meeskonda ja sobivat töökeskkonda sadadele inimestele.

Sajandivahetusel ostis Peter Hunt Eestis veel ühe ettevõtte, seekord koos rentnikuga. Selleks oli hotell Strand, mille 50 protsendi suuruse osaluse ta pärast juurdeehituse valmimist 2006. aastal teisele omanikule maha müüs. Selle raha paigutas ta oma uude Pärnu külje alla Tahkuranda rajatavasse golfikeskuse projekti, mis on Hundile kui Rootsis aastaid golfiklubi juhtinud ärimehele väga südamelähedane. Paraku võttis kõikvõimalike kooskõlastuste saamine kokku kuus aastat. «Linnud, taimed, konnad – kõigiga tuli arvestada,» ütleb Hunt ja on õnnelik, et nüüd lõpuks saab sel sügisel golfiväljakute ehitamisega algust teha. Ta tahab luua ilusa koha koos golfiväljakute ja hotelliga, kuhu Rootsist ja mujaltki turiste meelitada. Vajalik investeering ulatub sadadesse miljonitesse.

Wendresse on omanik investeerinud üle 500 miljoni krooni ja sinna läheb veel raha. Nüüdseks on tegu Euroopa ühe suurema ja moodsama vooditekstiilide tootjaga, mille kaup müügil sellistes suurtes rahvusvahelistes kettides nagu Jysk, Ikea, Carrefour, Desko.

Maailma ühte suuremasse, Carrefouri ketti saadi Wendre toodang sisse alles hiljaaegu, kusjuures tellimus, mis sealt aasta algul tuli, on 320 000 tekki kahe kuu jooksul. See saab olema Wendre Poola tehasele suur katsumus. Väga oluliseks peab omanik ka Hiina tütarettevõtet, sest sealtkaudu tuleb suur osa toorainest. Uut hüpet loodetakse Pärnu linakombinaadi ostust. Esimene partii seal valmistatud kušette läks eelmisel nädalal juba Soome poole teele. Nii et laienemine jätkub.

Omanik võib Wendre üle õigusega uhke olla, sest ettevõte pole 15 aasta jooksul ühtegi kvartalit kahjumis olnud ja ka mullusel raskel aastal teeniti ainuüksi Eestis üle 70 miljoni krooni kasumit. Ettevõte mitte ei koonda inimesi, nagu on sunnitud seda tegema mitmed teised tööstused, vaid võtab pidevalt juurde.

Aga miks üksinda ja ainuomanikuna? Kas Hunt ei usalda teisi? «See on hea küsimus, olen ka ise selle üle

möelnud. Ma vötan otsuseid vastu kiiresti ja sageli puhtalt köhutunde pealt, ilma pikalt kalkuleerimata. Kui oled üksinda, on seda nii palju kergem teha. Ja ma ka vastutan ise, kui valesti teen,» kõlab vastuseks.
Ta ei salga, et on nooruses asutanud ettevõtteid, mis pankrotiga lõpetanud. Ta ei taha enam seda läbi elada ja on veendunud, et ei pea seda kunagi tegema. «Mul on one-man-show, aga mul on ka väga head abimehed nii Wendres kui teistes ettevõtetes.»

Praegu elab Peter Hunt põhiliselt Rootsis, kuid ettevõtte käivitamisel veetis ta suure osa ajast Eestis. Nüüdki tahab ta siia uuesti elamise soetada. Pruuni jume on ta saanud aga Mallorcalt, kus tal samuti korter. Äriplaani tal Hispaanias praegu ei ole, kuigi mõtted on selles suunas liikunud.

Hundil on golfi kõrval veel üks suur sportlik kirg – see on jalgpall. Ta on oma kodulinna jalgpalliklubi president. See klubi on olnud 12 korda Rootsi meister ja mängib nüüd teises liigas, lootusega peagi esimesse tagasi saada. Sidemed on ka Mallorca jalgpalliklubiga, kus peagi leiab aset kohtumine 10 000 – 15 000 pealtvaataja ees. Ta on finantseerinud ka Norrköpingu jalgpallistaadioni ehitust.

Oma äride pärijale pole Hunt mõelnud. Tal on kaks täiskasvanud last, poeg õpib ehitusinseneriks ja tütrel on oma juuksurisalong – nii et neil on oma tegemised.

Peter Hunt ei saa kurta, et tema tegemisi Eestis märgatud poleks. Ta on saanud mitmeid autasusid nii Pärnu linnalt kui ka Eesti presidendilt. «Numbrid räägivad,» ütleb ta ise selle kohta tagasihoidlikult. Ettevõte, millel läheb hästi ajal, kui enamik teisi kiratseb, paistab paratamatult silma.

Eesti majandusest rääkides teatab Hunt kohe, et Eesti kroon on ülehinnatud: «Kuna see on seotud euroga, siis ei saa devalveerida. Mina oleksin devalveerinud.» Ta ütleb, et näiteks eelmisel aastal oli Eesti kroon võrreldes Rootsi krooniga absurdselt tugev. Samas oli majandus madalseisus. Sellises olukorras ei tule keegi siit kaupa ostma.

Hunt soovitaks eurole üle minna mitte praeguse kursiga, vaid panna vahetuskursiks 17 või 18, sest see pehmendaks hoopi. Lühiajaliselt põhjustaks see küll tema sõnul inflatsiooni, kuid pikema aja peale oleks hea. Teiseks ei tohiks mingil juhul tulumaksu tõsta. Keskerakonna astmelise tulumaksu idee kohta ütleb Hunt, et Savisaar on alati ettevõtjate vastu sõna võtnud.

«Eesti inimene on töökas ja usaldusväärne, kuid ta peab öppima müüma. Me ei saa oodata siin Pärnus, et äkki keegi helistab ja tahab midagi osta, me peame aktiivselt müüma,» on ta kindel.

Peter Hunt peab ennast poolenisti eestlaseks ja poolenisti rootslaseks. «Kui Rootsi ja Eesti mängiks jalgpalli, siis seisaksin dilemma ees. 1998. aastal, kui Eesti mängis Rootsiga kvalifikatsioonimängu Kadriorus ja Rootsi võitis ühe punktiga, siis olin veel Rootsi poolt, aga täna ma enam selles kindel ei oleks,» sõnab ta.

Arvamus