/nginx/o/2011/08/27/724314t1h9195.jpg)
Valdav enamus Eesti vabaühendustest on juhikesksed ning enamike ühenduste tegevused ja prioriteedid panevad paika juhatused, selgub poliitikauuringute keskuse Praxis värskest uuringust.
Uuring: Eesti vabaühendused on juhikesksed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Huvikaitsega tegelevate vabaühenduste juhtide küsitluse tulemused näitavad, et 80 protsendis organisatsioonides mõjutavad juhatuse või muu juhtorgani liikmed kõige rohkem seda, milliste teemade, probleemide, prioriteetide, eesmärkide ja tegevustega ühendust tegeleb.
86 protsendi vastanute hinnangul on nende organisatsiooni juhatuse valimised läbipaistvad, õiglased ja ausad. 79 protsendis organisatsioonides toimub juhatuse koosseisu vahetumine perioodiliselt ja enamlevinud juhtimisperiood on kolm aastat. Juhatus ei vahetu perioodiliselt enamasti väiksemates ühendustes, kus on kuni kümme liiget, samuti kõige nooremates ühendustes, mis on asutatud hiljem kui aastal 2000.
Valdavas enamuses huvikaitsega tegelevatest organisatsioonidest on lihtliikmetel võrdne võimalus seada kandidaate, valida ja saada valituks ühenduse juhtivorganitesse. Praxise värskelt valminud vabaühenduste sisedemokraatia uuringu aluseks on käsitlus, mille kohaselt ei piisa ühenduse sisedemokraatia toimimiseks vaid liikmeskonnale põhiõiguste tagamisest ja regulaarsete esinduskogu valimiste toimumisest. Praxis leiab, et liikmete osalus ühendusesiseses otsusetegemise protsessis peaks olema laiem kui vaid õigus valida esindusisikuid ja juhtorganite liikmeid ning ise kandideerida.
Valdav enamus kõigist vastanud huvikaitseorganisatsioonide juhtidest peab oluliseks, et kõigil ühenduse liikmetel oleks võimalus otse mõjutada seda, milliste teemadega, probleemidega, prioriteetidega, eesmärkidega ja tegevustega ühendus tegeleb. Viiendik vastanutest kaasab oma organisatsiooni liikmeid alati otsuste ja poliitikate väljatöötamise protsessidesse, eelnõude kommenteerimisse ja täiendamisse, veidi alla poole kaasavad tihti.
Võrreldes teiste organisatsioonidega kaasavad oma liikmeid oluliselt sagedamini jõukamad organisatsioonid, juriidilisi isikuid ühendavad katusorganisatsioonid ning ühendused, mis pole puhtalt kodanikualgatuslikud, vaid mille asutajate hulgas on ka teisi vabaühendusi, riigi- või omavalitsusasutusi.
Liikmete kaasamise põhimõtted on ühel või teisel moel kokku lepitud 81 protsendis huvikaitsega tegelevates organisatsioonides. Enamasti sisaldavad liikmete kaasamise põhimõtteid organisatsiooni põhikirjad – nii vastas 50 protsenti vabaühenduste juhtidest. Suuliselt on kaasamise alustes kokku lepitud 37 protsendis ja eraldi dokumendina kirja pandud vaid viies protsendis vabaühendustes.
57 protsenti vastanud vabaühenduste juhtidest leidis, et nende ühenduse liikmed on aktiivsed neile loodud kaasarääkimise võimaluste kasutamisel. Samas kaks kolmandikku vastanutest pidas lähiaastate peamisteks arendustegevuseks liikmete aktiveerimist, meeskonna arendamist ja tugevdamist.
Uuring näitas, et huvikaitsega tegelevate vabaühenduste juhid on oma hoiakutes kahevahel. Valdav enamus peab oluliseks demokraatiat ühenduse sees ning enamus nõustub, et liikmete kaasamine suurendab nende pühendumist ja kohusetunnet panustada ühenduse tegevustesse. Samas on võrdselt neid, kes peavad liikmete kaasamist liigselt ajamahukaks, suuri muutusi ja ressursse nõudvaks tegevuseks. Ühendused jagunevad pooleks ja eriarvamustele selles, et mitte kunagi ei suudeta kaasata kõiki ja seetõttu kaasamine ei toimi.
Praxise hinnangul võib järeldada, et toetavad hoiakud ühenduste sisedemokraatia arendamiseks on olemas, kuid oluliseks takistuseks on ühenduse ressursside olemasolu ja kvaliteet.
Analüüs tuvastas, et erinevatel aegadel asutatud huvikaitsega tegelevate vabaühenduste vahel on erinevusi. Näiteks aastatel 1992-1999 asutatud organisatsioonid on teistega võrreldes märkinud oluliselt sagedamini põhitegevusena eestkostetegevusi, 2000 ja hiljem asutatud ühendused aga teavitustegevusi ja valdkondliku poliitika arendamises osalemist. Huvikaitsega tegelevatest organisatsioonidest on puhtalt kodanikualgatuslikke kõige rohkem 2000. aastate alguses asutatute hulgas, hiljem on suurenenud selliste ühenduste osakaal, kelle asutajate hulgas on teised MTÜ-d, riigi ja omavalitsusasutused või äriettevõtted.
Huvikaitsega tegelevatest vabaühendustest tegutsevad 27 protsenti vaid oma liikmete huvides ja 16 protsenti vaid avalikes huvides – enamus tegutseb nii liikmete kui ka laiemaid ühiskondlikke huve silmas pidades .
Praxise hinnangul võib pidada huvikaitsega tegelevate vabaühenduste juhtide uuringu tulemusi üsna positiivseteks, kuid tuleb aga meeles pidada, et kirjeldatud tulemused peegeldavad vabaühenduste juhtorganite esindajate arvamusi ja hinnanguid olukorrale.
Lisaks juhtide küsitlusele analüüsis Praxis selle uuringu raames lähemalt kolme vabaühendust ja nende tulemustest võib järeldada, et juhtide ja liikmete hinnangud ühenduse sisedemokraatiale ei pruugi kattuda.