Avalik kord muutub korratumaks?

Foto: Tairo Lutter

1. juuli. Uus seadus annab võimaluse avalikeks viisakateks pummelungideks ja kaitseb inimesi tund aega varasema öörahuga.

Järgmise kuu esimesest päevast kehtima hakkavat uut korrakaitseseadust on avalikus kohas alkoholi tarbimise küsimuses kirjeldatud järgmiselt: kui varem ei võinud avalikus kohas juua, aga tänaval kõikuda võis, siis nüüd võib avalikus kohas juua, aga kõikuda enam ei tohi.

Seadust saadab sõna «silmakirjalikkus» – kui juua avalikult võib, siis kuidas vältida kõikumist? Ühelt poolt lähevad reeglid lõdvemaks, aga kas politseil on võimekust karmimaks muutuda? Ehk on oht, et on küll seadus, aga seda ei täideta. ­Õiget debatti riigikogu seadusele eelnenud pole.

Seadus võeti vastu selle aasta veebruaris, aga sellel on kaugelt pikem ajalugu: juba 2007. aasta kevadel pärast uue valitsuse sündi avaldas toonane justiitsminister Rein Lang (Reformierakond) lootust, et korrakaitseseadus ei takerduks riigikogus ja saab aasta lõpuks vastu võetud. Läks aga teisiti. Langi ja toonase keskerakondlasest sotsiaalministri Jaak Aabi vahel tekitas tollal sügavaid erimeelsusi plaan oluliselt lõdvendada alkoholi tarbimise reegleid, mistõttu seadus jäi tol korral sündimata.

Seaduses on kohvritäis muudatusi ja inimestele eluolulist infot, kuid kõige kõlavamaks on kõigi nende aastate jooksul jäänud siiski vaidlus alkoholi avaliku tarvitamise üle.

Juba seitse aastat tagasi lustisid toonased justiitsministeeriumi ametnikud eelnõu seletuskirjas: «Laialt levinud arusaam, et avalikus kohas alkoholi tarvitamine või koguni joobes viibimine on keelatud, on silmakirjalik ja täiesti kokkusobimatu õhtumaise tsivilisatsiooniga, kus mõõdukas alkoholitarbimine on sotsiaaladekvaatne teguviis.»

Nüüd on «õhtumaine tsivilisatsioon» pärale jõudnud ja avalikus kohas võib pärast 1. juulit alkoholi tarvitada.

Politsei- ja piirivalveameti keskkriminaalpolitsei arendusbüroo juht Priit Heinsoo teeb üleskutse: «Tehke kõik endast olenev, et teie käitumine ei põhjusta ohtu teile endale ega teistele!»

Pargimurul viisakalt võetud veinilonks kedagi vangi ei saada. Kui tuleb kaebus, siis püüab politsei anda kõrvalt objektiivse hinnangu. «On erinevaid meeleolusid: teinekord ajab iga pisiasi vihale, teinekord talud rohkem. Selleks on tarvis kõrvaltvaataja objektiivset pilku,» räägib Heinsoo.

Probleemi korral kutsutakse häirija korrale ja kui see ei aita, kasutab politsei sundi. Lisaks seaduses sätestatule saavad kohalikud omavalitsused ise ära keelata alkoholi tarbimise terviseradadel, laste mänguväljakutel ja nende läheduses.

Heinsoo avaldab lootust, et politseile tööd pärast 1. juulit juurde ei tule. «Praeguse absoluutse alkoholikeelu ajal on ikka näha, kuidas kuumal suvepäeval pargipingil on inimestel käes purk siidrit või pudel õlut, ja sellele ei reageerita täie karmusega. Seaduse mõte on ikka see, et inimesed käituvad ühiskonnas oma õigusi ja vabadusi kasutades ja riik sekkub ainult siis, kui keegi tunneb end häiritult,» räägib ta.

Heinsoo toonitab, et inimesed peavad ise tajuma, et nemad on avaliku korra eest vastutavad. «Ja see vastutus annab ka kohustuse võimalik tekkiv oht juba eos kõrvaldada,» lausub ta.

Sotsiaalministri määruse kohaselt hakkab politsei narko- või alkojoobeseisundit tuvastama muuhulgas ka välise vaatluse ja küsitlemise teel. Välise vaatlusega hinnatavad joobetunnused on isiku välimus, aeglustunud reaktsioon, teadvuse seisund, koordinatsioonihäired ja käitumishäired. Küsitlemise teel hindab politseinik, kas isikul on häirunud kõne, samuti kas tal on aja, isiku ja koha tajumise häired või mäluhäired.

Lisaks vaatlusele tuvastatakse joovet alkoholi lõhna alusel inimese väljahingatavas õhus. Narkootilise, psühho­troopse või muu sarnase toimega aine tarvitamise tunnuseks võib olla ka häirunud silmavaade.

Aga tänaval kõikuda – võib siis või mitte?

Heinsoo naerab ja vastab: «Kui vaadata kehtivat alkoholiseadust, siis see ütleb, et keelatud on viibida avalikus kohas alkoholijoobes, kui sellega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Kui inimene kõigub, aga ta kõigub mõõdukalt, kui inimene on adekvaatne ja saab ümbritsevast aru, kui tajub end ajas ja ruumis, siis pole see praegu ega ka tulevikus probleem. Oluline on see, et inimene iseendale ohtlikuks ei muutu.»

Kommentaar

Sander Põllumäe

justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik

Kui inimene käitub niigi korrektselt, ei häiri teisi inimesi, siis otseselt tema jaoks uue seadusega väga palju ei muutu. Tegemist on pikalt pusitud seadusega ja ilmselt on ühiskond jõudnud oma arengus sinnamaani, et ollakse valmis loobuma karistamisele suunatud korrakaitsest.

Sekkuv ja kujundav korrakaitse peaks olema tulevik. Karistused ei tee asju korda. Korrakaitseseadus on asjade korda tegemise seadus.

Korrakaitseseaduse järgi saab politsei sekkuda ka siis, kui ta näeb ohtu, aga rikkumist pole veel toime pandud. Politsei sekkumise aluseks on praegu süüteo mõiste, aga tegelikult ei pea see nii olema. Kui politsei on selgitanud välja, et piisav tõenäosus korrarikkumiseks on, siis võib ta ju enne sekkuda.

Korrakaitseseadus toob võimaluse, et kui on teada, et avalikul üritusel juuakse alkoholi, ja on võimalus, et joobes isikud istuvad autorooli, siis ei pea politsei jääma ootama esimest kõnet, vaid võib minna juba varem kohale ja hakata kontrollima kõiki territooriumilt välja sõitvaid juhte.

Isegi kui konkreetse juhi kahtlustamiseks pole põhjust, siis ikkagi palutakse puhuda, et veenduda – kõik juhid on kained.

Uue seaduse puhul on kõige olulisem ohu ennetamine. Ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine, ohu ennetamine.