Keit Pentus-Rosimannus: ühe otsuse tagamaadest

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Hästi elada tahtev väike riik peab olema maailmaga ühenduses – nii vaimselt kui füüsiliselt. Üks võimalik lahendus on laual: ehk juba 2022. aastaks ühendab meid Euroopaga lõpuks tänapäevane, säästlik rongiliiklus.

Rail Balticu trassivariantide arutelu valitsuskabinetis oli ilmselt üks kõige põhjalikumaid ja detailsemaid ühe teema arutelusid, ning kujunes ligi nelja tunni pikkuseks. Aga eks see ole ka arusaadav. Suure tõenäosusega vaid kord sajandis sellise mahuga ettevõetava projekti puhul ongi vaja kõik argumendid lauale panna ja riskid läbi kaaluda enne, kui rööbaste mahapanekuks läheb.

Miks ikkagi ei ole võimalik kasutada seda raudteekoridori, kus rong juba aastakümneid liigub, kus inimesed on rongiga harjunud ja kus puudub vajadus läbida rajatava raudteega uusi külasid, asulaid, metsi ja põldusid? Kas on nii, et kui nui neljaks suruda kiirraudteed kohta, kus kogu habras veerežiim vajab kaitset ja ehitada tuleks läbi soo, kus Euroopa Liidu loodusdirektiiv nõuab loodusalade moodustamist, siis võib kogu protsess hilisemate vaidluste tõttu takerduda ja raudtee tulemata jääda? Aga kuidas arvestatakse kiirraudtee rajamisel olemasolevat ja juba välja arenenud tootmist ja ettevõtlust, teedevõrku ja inimeste eluolu?