Jääb vaid igatsus

1944, Eesti korpuse orkester Leningradis. Raimond (Märt Avandi) on palunud Niina (Harriet Toompere) tantsule. Foto: Siim Vahur

Mida saab kinnistähe kohta öelda peale selle, et ta on kinnistäht? Raimond Valgre on säranud eesti (pop)kultuuris nüüd juba läbi mitme inimpõlve. Temast on kirjutatud raamatuid, vändatud dokumentaalfilme ja üks mängufilm (Mati Põldre «Need vanad armastuskirjad»). Tema lugu on lavastatud teatris (Juhan Saare «Valge tee kutse»). Inimene ja tema looming on saanud legendiks, millele osutab seekordsele lavastusele Nietzschelt laenatud motogi: «Ainult üksikud sünnivad peale surma».

Üks näidendi autoritest, Liis Aedmaa tunnistabki Eesti Draamateatri ajalehes, et materjali kogumisel ja selle läbitöötamisel polnud võimalik leida enam midagi niisugust, mis kõigutaks juba kujunenud pilti Valgrest, milles segunevad mälestused, faktid ja väljamõeldised.

Uue lavateose puhul said tähtsaks kaks asja: esiteks püüd mõista toonaste inimeste valikuid, ja teiseks jälgida ning elada kaasa niisuguse laulu otsingule, mis jääb. See on ka lavastuse põhikujund.