Rektor Volli Kalm: ma ei usu nimemaagia mõju

Volli Kalm Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli rektor professor Volli Kalm, ma ei kohanud autoriteetseid juriste usutledes kedagi, kes oleks TÜ juhtkonna kavandatud muudatuse, iseseisva õigusteaduskonna kaotamine ja selle muu struktuuriüksuse osiseks muutmise heaks kiitnud, sellesse isegi erapooletult suhtunud (v.a õiguskantsler Indrek Teder). Kõik on mures ja vastu. Vastuseis on väga suur. Juristid organiseerivad pöördumisi iseseisva õigusteaduskonna kaitseks. Kuidas kavatsete seda kõike arvestada?

Seda kõike saab arvestada ülikooli struktuuri, sealhulgas üksuste nimetuste kinnitamisel ülikooli senatis, mis seisab veel ees. Praktiliselt kõik juristide pöördumised räägivad ainult nimest ja väga vähe õigusõppe sisust ja tasemest. Mul on kahju, et räägitakse ainult vormist, rohkem oleks oodanud arvamusi ja hinnanguid sisule. Teaduskonna vanus, nimi ja Eesti parimaks kuulutamine ei garanteeri tehtava töö kvaliteeti. Vastuseisu muudatustele kohtab paratamatult alati ja igas organisatsioonis, aga spekulatsioonid TÜ õigushariduse lõpust on lihtsalt pahatahtlikud ja desorienteerivad. Samas ma ei saa jätta mainimata, et minule on teada ka mitmeid õigusteaduskonna esindajaid, kes põhikirjas kavandatud põhimõttelisi muudatusi õigeks peavad. Muudatuste eesmärk ei ole ju iseseisvuse kaotamine, vaid sotsiaalteaduste valdkonna arengu tugevdamine.

Keskne etteheide on see, et tegemist on suure ja olulise muudatusega, kuid juristidega (õigusavalikkusega, nagu ütles Priit Pikamäe) ei ole selles küsimuses avalikult arutelusid peetud. Miks ei ole?

Rektorina on minu kohus lähtuda ülikooli kui terviku huvidest ja arengust, samas rollis on ka ülikooli akadeemiliste üksuste esindajatest koosnev senat, kes uue põhikirja ülekaaluka toetusega vastu võttis. Olulisi muudatusi ootavad ülikoolilt kõik rahastajad ja välishindajad. Tervikliku arengu eest seismine ei tähenda väiksematest ebademokraatlikult üle sõitmist – põhikirja sisu osas oli võimalik kaasa rääkida eranditult igal ülikooli töötajal ja üksusel. Ülikooli uue põhikirja koostamise kallal on vastav komisjon töötanud poolteist aastat ja see kõik on olnud avalik, senatis ja ka õigusteaduskonnas mitu korda läbi arutatud. Kui see tuleb õigusavalikkusele ootamatult, siis on midagi viltu ülikooli ja ülikooli-väliste juristide omavahelises kommunikatsioonis. Samas  on selge, et Eesti juristkond on praegu ilma objektiivse informeerimiseta vastuseisule õhutatud. Kas need õhutajad ise ikka mõistavad, et sellise väärinfo levitamisega (stiilis «teaduskond pannakse kinni») teevad nad enda mainele väga palju kahju. Nii rohke õigusteaduskonna toetuseks sõnavõtnute hulk kinnitab valdkonna tähtsust Eesti riigi jaoks ja mind huvitaks näiteks väga, mida meie õigusavalikkus arvab praeguste õigusteaduskonna õppekavade ülesehitusest ja sisust ning ka näiteks teaduskonna struktuurist, kus on era-, avaliku ning riigi- ja rahvusvahelise õiguse instituudid. Kas need on tänapäeval, kus pea igat õigustloovat akti peab suhestama enam kui 170 000-leheküljelise Euroopa Liidu õigusloomega, üldse enam asjakohased?  Pakun välja, et sõltumata ülikooli nõukogu 16. juuni otsusest kutsun kokku õigusvaldkonna ühenduste ümarlaua. Kohtume vahetult, selgitame eesmärke ja arenguvõimalusi, juristid saavad aidata oma soovituste ja ettepanekutega ülikoolil õigushariduse kvaliteeti parandada.

TÜ õigusteaduskond on osa TÜ märgist, see on TÜ kvaliteedi märk, mistõttu see peaks alles jääma. Mida selle väite kohta ütlete?

Kas keegi tõesti mõtleb tõsiselt, et akadeemilise üksuse nime täiend garanteerib kvaliteedi või on seda kunagi teinud? Kui see nii imelihtne oleks, siis ma ei näe probleemi, miks ülikooli senat ei võiks sotsiaalteaduskonna sees kasutada õigusteadlaste allüksuse nimes sõna «teaduskond». Aga ma ei usu nime-maagia mõju. TÜ kuvandiks on kindlasti kvaliteet ja selleks, et see kuvand ka õigushariduses ja -teaduses, mis on üks Tartu Ülikooli olulisi vastutusvaldkondi, tugevamaks muutuks, oleme kahel viimasel aastal õigusteaduskonda teadustegevust ja õppekvaliteedi tõstmist täiendavalt rahastanud.

Kõik rõhutavad, et õigusteaduskond on pikaajaliste traditsioonidega, aastast 1632, ja need traditsioonid on juba väärtus omaette. Kui oluliseks peate õigusteaduskonna pikaajalist iseseisvat traditsiooni?

Aastaarv 1632 ei garanteeri ometi kuidagi kvaliteetset sisu. 1632. aastal olid kõik loodusteadused filosoofiateaduskonnas – mis me selle teadmisega tänapäeval peale hakkame? Ka ülikooli toimimist ja juhtimist täna kaasajastades jääb alles fakt, et õigusõpetus oli üks neljast distsipliinist, millega ülikool neli sajandit tagasi oma tegevust alustas. Oma traditsioone väärtustab ülikool jätkuvalt, kuid võiks küsida, kas tänased tudengid on tulnud Tartusse õppima pelgalt traditsioonide või pigem kvaliteetse hariduse pärast. Õigusteaduste traditsioon ei kao kuhugi, aga õigusteadusel on vaja rohkem koostööd eelkõige teiste sotsiaalteadustega, aga ka laiemalt. Võttis aega ja veenmist mis võttis, aga nüüd lõpuks ollakse õigusteaduskonnas valmis avama ka uut avamas infotehnoloogiaõiguse magistriõppe õppekava. Tehes kõike edasi «nagu kogu aeg on olnud», poleks seda ja muid vajalikke arenguid õigusõppes toimumas.

Õigusteaduskonna kui sellise koondamine suurema struktuuriüksuse alla tähendab, et Tartu Ülikoolis pole enam law schooli, mis õõnestab TÜ juuraõpet ning TÜ ja TÜ õigusteaduse kuvandit neile, kes vaatavad TÜ suunas välismaalt. Kui oluliseks seda muret peate, arvestades kõrghariduse rahvusvahelisemaks muutumist?

Oli aeg, mis õnneks ka praegu veel kadunud pole, kus Tartu Ülikooli välismaine kuvand seostus eelkõige Juri Lotmani ja semiootikaga, vaatamata sellele, et polnud ühtki akadeemilist struktuuriüksust, mis sisaldanuks sõna «semiootika». Tuntus ja respekt saavutatakse sisu ja koostööga, mitte nime kaudu. See kehtib ka juristide kohta – rahvusvahelisel kõrgharidusmaastikul on nimest olulisem õigusõpetuse sisuline tase. Ja Tartu Ülikooli law school tingliku nimetusena ei kao ju kuhugi.

Ei saa välistada, et paljud õppejõud, kes kavandatavat struktuurimuudatust heaks ei kiida, võivad lahkuda, seda enam, et eelarveline iseseisvus võib suurema struktuuriüksuse koosseisus väheneda. See õõnestaks kokkuvõttes juuraõppe taset. TÜ juristide siselistis käib juba arutelu, et edaspidi korraldada Eestis juuraõpet väljaspool Tartu Ülikooli. Kuidas sellele võimalusele reageerite?

Eks sel on väljapressimise maik juures, aga võtan seda juristide kampaania osana. Samas ei saa ma kuidagi tagada, et keegi ülikoolist ei lahku. Loomulikult on võimalik minna tööle kohtadesse, kus väljaspool Tartu Ülikooli õigusõpe toimub. Samas – alles eelmisel sügisel soovisid samad juristid minult jõulisi samme, et saavutada kokkulepe, et teiste Eesti ülikoolide väidetavalt madala kvaliteediga õppekavadele vastuvõtt lõpetataks.

Juristid kardavad, et uues nn superteaduskonnas jääb neile nõukogus 25 kohast vaid 3-4 (neistki üks tudeng), mis ei jäta neile uues suurüksuses just suurt sõnaõigust võrreldes senise iseseisvusega? Mida öelda selle kartuse kohta?

Praegu valib ülikooli professoreid, sealhulgas juuraprofessoreid senat, mille liikmeks on üks jurist. Ja keegi ei pea senatit selles mõttes ebakompetentseks. Vastupidi, järgmiselt senati istungilt eeldab õigusteaduskond kahe uue õigusteaduste professori kohale valimist, millega õigusteaduskonna professorite arv kasvab neljateistkümneni. Vaatamata sellele, et samal ajal on tudengite vastuvõtt vähenenud 300 võrra.