Tütar püüab tähistada isa matmispaika

Elvi Pääro Jõhvi kalmistul oma isa Helvig Ranniste ja teiste 1941. aasta sügisel tapetud kohalike ühishaual, mida tähistab viisnurgaga obelisk. Foto: Jaanus Lensment

lvi Pääro oli nelja-aastane, kui tema isa 1941. aasta keerulisel sügisel Jõhvi lähedal tapeti. Oma isa Elvi ei mäleta, aga tema silme ees on pilt, kuidas neli aastat hiljem, 1945. aasta kevadel viidi autoga Jõhvi uuele kalmistule punase riidega kaetud kirstud, ühes neist Elvi isa.

Elvi mäletab, kuidas ta emaga sageli kalmistul ühe valge liivaga kaetud hauakünka juures käis, ja tema albumis on fotod 1950. aastate keskelt, vanaema matuste ajast, kus selle hauakünka juures seisab ühel pildil Elvi ema Linda ja teisel nooreks neiuks sirgunud Elvi ise. Tagaplaanil paistavad ühist matmispaika ümbritseva aia viisnurkadega postid.

Neil fotodel pole haudu tähistavaid nimeplaate, aga Elvi teab, et ühe künkakese all puhkab tema isa – kohalik mees, kelle kohalikud omakaitselased 1941. aasta septembris maha lasid. 1941. aastal, sõja algul, kui Nõukogude okupatsioon oli lõppenud ja Saksa okupatsioon alanud, oli Elvi isa ja veel 14 kohalikku meest ja naist kui kommunistide käsilased Toila-Oru maantee ääres rauamaagi puur­aukude juures tapetud ning sinna ka auku aetud. Elvi ema ja teised naised, kes teadsid, kuhu nende mehed on maetud, käisid neil nimeta haudadel.