Toomas Raudam: naabrid

Foto: Corbis / Scanpix

Elan nüüd Pärnus. Ja mul on uued naabrid. Lasnamäel elasin enam-vähem täpselt nelikümmend aastat. Minu naaber, kõhetu mees oma matsaka mammiga, teismelise tütre, vanaema, nuumatud kassi ja suure koeraga, kes muidu lifti ei mahtunud, kui pidi ta saba pooleks murdma, oli pärit Uuralite tagant.

Vene ajal teenis ta endale elatist vihmavarjude parandamisega, uuema aja kohta ma nii kindel pole, ehkki vihmavarjud on jäänud samaks. Nagu ka kingad. Need vist ainsana on jäänud samaks. Ja neid saab siis soovi korral ka parandada. Võimalik, et ta töötaski mõnes taolises müügiketti paigutatud töökojas. Me saime hästi läbi. Tütar käis meie juures eesti keele lõpueksamiks nõu küsimas. Nemad jälle käisid jalutamas meie väikest kinematograafilist koera, kelle ema oli Arvo Iho taks. Panime talle nimeks Mutsi. Ta oli nii Mutsi moodi. Kui mulle saadeti Andorrast värviline pildialbum – saatjaks üks mingilt kultuuriürituselt leitud juhututtav, kes oli väga mu poja moodi –, siis esimene, keda raamatut avades nägin, oli Mutsi. Selliseid segatõugu penisid on vist terve maailm täis.

Ühe naabri kõrvalmajast tõin ma koju. Ta ise ei jõudnud. Seisis prügikasti kõrval ja värises nagu mõni Kierkegaardi filosofeem. Raske kott, mis tal käe otsas rippus, kiskus ta ühest õlast alla, teises käes oli kepp ja sama käega hoidis ta kinni prügikasti servast. Oli palav suvepäev, päike kõrvetas, prügikasti plekist serv oli tulikuum. Ta oli purjus, kuid mitte eriti. Sellises seisus on raske tasakaalu hoida. Võtsin koti enda kätte. Ma viisin ta koju. Uksekoodi ta õnneks mäletas. Ta elas viimasel, viiendal korrusel. Uksel võttis meid vastu tige tulehark, tõeline vene baaba. Miks sa ta, raisa, koju tõid, pahandas ta minuga. Parem, kui oleks kõngenud. Tal on astma, ega ta palju oleks vastu pidanud. Sellega asi lõppes. Päris sõpradeks me ei saanud. Kuid iga kord, kui ma teda tänaval kohtasin, tõstis ta oma vigase käeköndi semulikuks tervituseks ja mulle meenus prügikasti tuline raud, millest ta oma käega kinni oli hoidnud.