Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Bruno Pao: nimed musta kaanega raamatust

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Corbis / Scanpix

Aeg täis eredaid sündmusi, hulgas lausa valusalt põletavaid, ja õnneihaluses  inimtulva, mis väsitab tähelepanu. Aju pakib midagi, justkui olulist oma habrastele riiulitele ning unustab sinna nimesid ja olukordi – enamasti paha ja seda, millest me enam teada ei taha. Aga me mõtleme ja mälu leiab teravikke, mida ei saa ega tohi unustada.

Ma mõtlesin ajast, millal Stalin veel elas. Tema võimu ajal küüditati Eestist «rahvavaenulikku elementi» kaugetesse rajoonidesse igavesele asumisele. Silme ette kerkis rida musta kaantega raamatuid linna raamatukogu riiulil, kus kümnete tuhandete arreteeritute ja küüditatute trükimustas nimed. Teiste hulgas minu vanema venna nimi. Ta lubas mind koolitada, kinkis isegi suure kooliatlase, mille esimeses klassis pähe õppisin. Aga seejärel arreteeriti ta Jaagarahu sadamas seisvast laevast. Kokatüdruk oli koputanud, et Viktor Pao laotas peidus olnud sinimustvalge lipu luugile, kui Soome lennuk laeva kohale ilmus. Ta kuulanud salaja ka keelatud Rootsi raadiot. Venda ei jõutud sakslaste pealetungi kiire edenemise tõttu teadmatusse viiagi, vaid tapeti kuklalasuga Kuressaare linnuses.

Ja ühtäkki nägin ilmsi läbi akna halli varest, kes saaki varitsedes kiskus naabri aias kolmest pesakastist halastamatult lennueelses eas kuldnokapojad ja viis noka vahel teadmatusse. Nüüd ta joob meie kuuri vihmaveerennist südamerahustuseks. Kogedes, et võimureid kardetakse. Kui vares oskaks rääkida, praaliks ta puuladvas, et julge hundi rind on rasvane. Selle mõttekäigu juures tuleb elavalt meelde Pärnumaal Lavassaare alevis elav Naanu Mihkel, elupõline jahimees, kes juba nõukogude ajal otsis rabaäärses metsas üles hundipesi ja pani, püss seljas, hundikutsikad kotti. Nende eest maksti looduskaitses head raha. Küsisin kord õllekruusi juures Mihklilt, kas ta vana hunti ei karda. Kardan küll, vastas tema, aga kui ma poegadega metsast tulen, siis hiilib vana üsna lähedal põõsaste taga. Ta ei ründa, vaid tunneb uudishimu, kuhu ma ta pojad viin. Hunt olevat intelligentne loom.

Tagasi üles