Riigikontrolli audit ei tuvastanud VEB Fondi võltsitud kirja saatjat

Riigikontrolli audit ei tuvastanud, kes koostas Eesti Pangas valeandmetega kirja, mille alusel sai Vene ettevõttel TSL International võimalikuks saada riigi kaasabil NSV Liidu Välismajanduspangast kätte 32,3 miljonit USA dollarit Eesti pankade korrespondentkontodel külmutatud raha.

Riigikontroll nõustub täna avalikustatud auditis Eesti Panga siseauditi hinnanguga, et Eesti Panga saadetud valeandmetega ametlik kiri oli koostatud planeeritud tegevuse käigus ehk ettekavatsetult.

Riigikontrolli auditi käigus ei selgunud, kes Eesti Pangas valeandmetega kirja oli koostanud. Seda väitsid end mitte mäletavat ka intervjueeritud asjaomased isikud.

Teiste hulgas ei mäleta täpseid asjaolusid ka Siim Kallas ja Vahur Kraft. Riigikontrolör Alar Karis tunnistas, et küsiks heameelega asjaosalistelt, kas mäluga läheb paremaks või kipub midagi veel meelest minema. Karise sõnul ei pruugi inimesed rääkida ka seetõttu, et ei teata täpselt, mis võib olla selle tagajärg. Lünklik mälu on nimelt väga omane selles skeemis osalenutele.

Tulemusauditi osakonna peakontrolör Tarmo Olgo kinnitas aga, et dokumente on säilinud palju ja riigikontrollil kulus ligi aasta, et dokumentidest läbi närida. Samuti toonitati, et ükski audit ei saa olla lõpuni ammendav. Audit on üle 480 lehekülje pikk, kuid ei anna siiski paljudele püsitatud küsimustele vastuseid.

«Kõik andmed ei ole säilinud, kõik ei mäleta kõike. Osa inimesi ei tulnud ka intervjuudele, mida tegi riigikontroll või püüdis teha riigikontroll ja riigikogu komisjon,» selgitas riigikontrolör Alar Karis, kelle sõnul on auditi koostamise taga ühiskondlik surve.

Kadunud on ka riigikontrolli VEB Fondi toimik

«Riigikontroll püüdis oma auditis lähtuda andmetest, mis on vettpidavad. Siin ei ole spekulatsioone. Audit annab võimaluse spekulatsioonideks, aga me ei andnud auditiga õiguslikke hinnanguid. Need «ei tead» tulenevad sellest, et inimesed ei räägi, ei mäleta või dokumendid pole säilinud,» toonitas Karis, miks jätab audit siiski palju lahtisi otsi.

Karis tõi välja, et ka riigikontrollist on kaduma läinud üks VEB Fondiga seotud toimik, mis kadus enne 2000. aastat. Tegemist on 1996. aastast pärit toimikuga, mis puudutab VEB fondi kontrollimist. See on ainus dokument, mis on riigikontrollist kaduma läinud, toonitas Karis.

SEB edastas riigikontrollile samas toimikud oma arhiividest. Samuti paluti dokumente ka Vene riigikontrollilt, kust saadi vastuseks, et enamik dokumente säilinud ei ole.

Kokkuvõttes leidis riigikontroll oma auditis, et riigikogu 1993. aasta otsust moodustada Riiklik VEB Fond ei täidetud nõuetekohaselt, sest Eesti Panga ja tema hallata antud VEB-fondi tegevuses esines märkimisväärseid puudusi nii fondi moodustamisel, nõueteregistri pidamisel kui ka fondi juhtimise korraldamisel. Fondil ei õnnestunud täita riigikogu pandud peaülesannet leida lahendused külmutatud raha kättesaamiseks, kuigi riiklikul tasandil selle nimel tööd tehti. Säilinud dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada, kes ja milliste põhimõtete alusel valis välja hoiustajad, kelle nõuded kanti VEB-fondi ja kelle nõuete hüvitamist Eesti riik enda kanda ei võtnud.

Taust ulatub 20 aasta tagusesse aega

Et VEB-fondiga seotud sündmused said alguse enam kui 20 aastat tagasi, lähtus riigikontroll põhimõttest, et toimunut tuleb analüüsida riigi tollase arengu kontekstis. Samuti on vaja arvesse võtta Eesti panganduse olukorda vahetult enne ja pärast iseseisvuse taastamist ning tingimusi, milles Eesti riigi ja pankade juhid otsuseid langetasid.

13.1.1992 võttis Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidium vastu NSV Liidu Välismajanduspanga (Внешэкономбанк, Vnešekonombank, edaspidi VEB Pank) teemalise otsuse, mis käsitles pangandussüsteemi järjepidevust, selle korrastamist, endise NSV Liidu välisvõla teenindamist VEB Pangas jms. Otsusega peatati/külmutati ettevõtete, organisatsioonide, asutuste ja ka pankade 31.12.1991. aasta seisuga VEB Pangas olnud valuuta kasutamine. Samas seati täpsustavaid tingimusi selle valuuta kohta, mis peaks laekuma alates 1992. aastast, kuid tehingute eest, mis olid sõlmitud 1991. aastal.

Et kahel Eesti kommertspangal – Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsusel (edaspidi VOV, 1992. a kevadest moodustati selle baasil Eesti Pangale kuuluv riiklik kommertspank Põhja-Eesti Aktsiapank, edaspidi PEAP) ja Balti Ühispangal (Union Baltic Bank, edaspidi UBB) – olid korrespondentkontod VEB Pangas, mõjutas Venemaa otsus tugevasti ka Eesti pangandust.

Külmutati VEB pangas kahe panga neli korrespondentkontot, mitte kommertspankade hoiustajate kontod. Külmutati umbisikuline rahahulk. Korrespondentkontosid oli pankadel vaja, et teha tehinguid teise riigiga.

Olgo kinnitusel said pangad sellest teada vahetult pärast külmutamist. «Mis oli üllatav, et kuigi saadi teada, et raha on külmutatud, siis midagi ette ei võetud. Loodeti, et see on ajutine Venemaa korralagedus, et küll asjad lahenevad. Suurem ülekanne võttiski tol ajal kolm kuni kuus kuud aega,» rääkis Olgo. Omapoolseid meetmeid tarvitusele ei võtnud, hoiustajaid ei teavitatud.

Tavapärase majandustegevuse jätkamine ja hoiustajate maksekorralduste täitmine olukorras, kus pankade raha oli olulises osas Venemaal kinni, viis kaks väliskaubandusega tihedalt seotud panka makseraskusteni. Sügisel 1992 kehtestas Eesti Panga nõukogu PEAP-ile ja UBB-le likviidsusprobleemide tõttu moratooriumi. Pankade maksevõimetus ähvardas kaasa tuua kogu Eesti pangandussektorikokkukukkumise ning kõigest pool aastat käibel olnud Eesti krooni usaldusväärsuse languse.

20.1.1993 võttis riigikogu vastu otsuse«NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod», millega loodi riiklik VEB Fond. VEB-fondi tuli nõudena VEB Panga vastu koondada 890,5 miljoni krooni väärtuses kahe Eesti panga külmutatud välisvaluutat - 533,5 miljoni krooni väärtuses hoiustajate raha ja 357 miljoni krooni väärtuses pankade «enda raha».

VEB Fondile oli kuus alternatiivi

Otsuse kohaselt pidi VEB-fond andma juriidilistele ja füüsilistele isikutele välja sertifikaadid, mis tõendavad, et selle omanikul on õigus Venemaal külmutatud rahale, kui see õnnestub kätte saada. Eesti riik endale külmutatud raha väljamaksmise kohustust ei võtnud. VEB-fondi loomise sisuline eesmärk oli taastada kahe panga maksevõime, et vältida Eesti pangandussektori ja krooni usaldusväärsuse võimalikku langust. VEB-fondi haldajaks määrati Eesti Pank. VEB-fondi peaülesanne oli leida lahendused VEB-fondi koondatud nõuete rahuldamiseks.

VEB-fondi loomine ei olnud ainus võimalus, mida VEB Pangas külmutatud raha probleemi lahendamiseks kaaluti. Kaalumisel oli kuus alternatiivi. Näiteks pakkus IMF alternatiivina, et Eesti Pank omandab moratooriumi all olevad pangad ja hoiustajatele hüvitatakse 90 protsenti hoiustest. Samuti oli arutamisel, et hüvitatakse 80 protsenti hoiustest. Vaieldi ka selle üle, milline pank päästetakse. Riigikogule otsustati kinnitamiseks esitada VEB-fondi loomise idee, mida toetas ka valitsus. VEB-fondi loomine oli ainus tegevusplaan, mida riigikogu arutas, muid alternatiive riigikogus ei esitletud ega kaalutud. «Otsustati VEB Fondi kasuks, sest Eesti riik oli noor ja raha vähe. Valiti välja kõige odavam variant,» selgitas Olgo. IMFi ettepaneku jaoks ei olnud lihtsalt raha.

Riigikontrolli auditi olulisemad järeldused:

Riigikogule esitatud info VEB Pangas külmutatud raha üldsumma kohta oli korrektne (17.11.1992. a seisuga), kuid selle summa pankade hoiustajate ja pankade enda rahaks jaotamise asjaolud on ebaselged. Pole teada, kuidas jõuti riigikogu otsuse seletuskirjas jaotuseni, et VEB Pangas külmutati 533,5 miljoni krooni väärtuses pankade hoiustajate raha ja 357 miljonit pankade enda raha. Enamik arhiivis säilinud dokumente ei toeta riigikogu otsuse seletuskirjas esitatud jaotust. Kuna VEB Pank külmutas kahe Eesti panga kontod, mitte nende hoiustajate arveldusarved (Eesti pankade kliendid ei olnud VEB Panga kliendid), siis oli külmutatud 890,5 miljoni krooni jaotamine pankade hoiustajate ja pankade enda rahaks kunstlik ega olnud kooskõlas korrespondentpanganduse olemusega (seda nii toonaste kui ka praeguste arusaamade järgi).

Riigikogu otsuse täitmises Eesti Panga ja VEB-fondi poolt oli olulisi puudujääke. Säilinud dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada, kes ja milliste põhimõtete alusel valis isikud, kelle nõuded kanti VEB-fondi, ning millal tegelikult loodi VEB-fondi sertifikaatide register. riigikogu otsuse kohaselt pidi VEB-fondi haldajaks nimetatud Eesti Pank välja selgitama kahe panga hoiustajad, kelle raha on seotud VEB Pangas külmutatud kontodega, ning tagama, et nõuete omanikele väljastatud VEB-fondi sertifikaatide üle arvestuse pidamiseks luuakse korrektne register. Säilinud dokumentide põhjal ei ole võimalik tuvastada, kes ja milliste põhimõtete alusel valis tegelikult välja VEB-fondi kantud hoiustajate nõuded, mille hüvitamist Eesti riik enda kanda ei võtnud.Esimene teadaolev ametlik register on koostatud 31.5.1995. aasta seisuga ehk mitu aastat hiljem, kui riigikogu sellekohane otsus vastu võeti. Riigikontrolli analüüs näitas, et VEB-fondi sertifikaatide registrisse kanti hoiustajate nõudeid 26 miljoni krooni ulatuses rohkem, kui riigikogu oma otsusega oli ette näinud.

Ehkki riigikogu otsuse kohaselt pidi VEB-fond kutsuma kuue kuu jooksul pärast otsust (ehk hiljemalt juulis 1993) kokku sertifikaadiomanike üldkoosoleku, et nõuete omanikud valiksid fondile juhatuse, täitis VEB-fond riigikogu otsust alles seitse aastat hiljem. VEB-fondi nõuete omanike üldkoosoleku kutsus VEB-fond kokku alles juunis 2000, pärast seda, kui Tallinna Linnakohus oli aastal 1997 VEB-fondi kreeditoride vastava nõude rahuldanud ning 1999 määranud Eesti Pangale ja sihtasutuseks reorganiseeritud VEB-fondile kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahatrahvi.

VEB-fondi raamatupidamist ei peetud korrektselt. VEB-fondi bilanss pandi matemaatiliselt klappima VEB Panga iga-aastase saldoteatisega. Kuna ca 40% nõudeist kanti VEB-fondi Eesti kroonides, ehkki VEB Pangas Eesti kroone ei külmutatud, siis ei ühtinud valuutakursside kõikumise tõttu VEB-fondi nõuete summa ega VEB Pangas külmutatud raha jääk.

VEB-fondi sertifikaatidega tehti hämaraid tehinguid. Riigikontroll leidis, et VEB registri mahtu vähendati teadmata asjaoludel 9,8 miljoni ja suurendati 9,4 miljoni Eesti krooni ulatuses. 92 protsenti teadmata asjaoludel toimunud tehinguist tegi Eesti Pangale ja riigile kuuluv registripidaja Põhja-Eesti Pank (PEP). Näiteks müüs PEP äriühinguga TSL International seotud ettevõttele ühe miljoni USD väärtuses sertifikaate, mida tal reaalselt ei olnud. Toimunust nähtub, et Eesti Panga kui riigikogu poolt kinnitatud VEB-fondi haldaja järelevalve VEB-registri pidamise üle oli puudulik.

VEB-fondi loomisel ei koheldud Eesti pankade hoiustajaid võrdselt. Mitmed pankade kliendid, kelle ülekanded tehti UBB ja VOV-i (PEAP-i) kontodel VEB Panga kaudu, said pärast külmutamist 1992. aastal oma raha UBB-st või VOV-ist (PEAP-ist) välja võtta või välja kanda. Teine osa klientidest, kelle raha VEB Panga kaudu liikus, jäi oma rahast ilma, kuna nende nõuded kanti VEB-fondi.

Ettevõte TSL International sai VEB Pangast kätte 32,3 mln USD-d Eesti pankade korrespondentkontodel külmutatud raha Eesti riigi kaasabil. Eeldused hüvituse saamiseks lõi Eesti Pangast aprillis 1995 saadetud valeandmetega ametlik kiri, milles kinnitati, et TSL Internationalil on VEB Pangas 32,3 mln USD-d. Auditi käigus ei selgunud, kes oli valeandmetega kirja koostanud. Arhiivis säilinud algne kiri koostati õigete andmetega, kuid hiljem kirja muudeti. Riigikontroll nõustub Eesti Panga siseauditi hinnanguga, et valeandmetega kirja koostamine oli ettekavatsetud tegevus. Riigikontroll leiab, et kirja koostaja(d) (või selle loomise korraldaja(d)) pidi(d) olema aprillis 1995 kindlad, et TSL Internationalil õnnestub hiljem Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga sertifikaadid omandada. Riigikontrollile pole teada, kas Eesti poolelt TSL Internationali raha kättesaamisele kaasaaitaja(d) sai(d) toimunust kasu.

Riigikontrollil puuduvad tõendid, et riik oleks saanud valeandmetega kirja koostamise tõttu rahalist kahju. Samas võttis Eesti Pank kirja saatmisega riigile suure rahalise riski. Kiri andis TSL Internationalile õiguse nõuda endale ligikaudu pool VEB Pangas külmutatud rahast. Kui Venemaa oleks otsustanud raha vabastada ja TSL International poleks sertifikaate kokku ostnud, oleks kiri andnud Venemaale õiguse jätta umbes pool külmutatud rahast Eestile hüvitamata.

Põhjus, miks TSL International pärast Eesti Panga valeandmetega kirja sertifikaadid kokku ostis, võis Riigikontrolli hinnangul olla selles, et isik või isikud, kes Eesti Panga valeandmetega kirja koostamises osales(id) ja kogu TSL Internationali skeemi kavandas(id), pidi(d) vältima olukorda, et VEB Pangas külmutatud raha jääk väheneb poole võrra (32,3 miljonit USD-d), kuid VEB-fondi maht samas ei vähene. Kui Venemaa oleks otsustanud ühel hetkel VEB Pangas asunud raha vabastada, poleks raha kõigile sertifikaadiomanikele jätkunud ja Eesti Pank ega VEB-fond poleks saanud toimunut millegagi selgitada.

Muu hulgas selgus auditi tulemusel, et umbes 80 protsenti VEB Pangas külmutatud 890,5 miljonist kroonist kogunes Eesti pankade kontodele pärast külmutamist 1992. aastal. 1992. aasta 1. jaanuari seisuga, kui VEB raha külmutas, oli kahe panga kontodel VEB Pangas kokku 176,5 miljoni Eesti krooni väärtusesvaluutasid (20.6.1992. a rahareformi kursiga, sest 1.1.1992 ei olnud veel Eesti krooni). Teisisõnu – kui VEB Pank Eesti pankade kontodel oleva raha blokeeris, oli UBB-l ja PEAP-il VEB Pangas viis korda vähem raha, kui lõpuks kinni jäi.

Samuti elgus, et kontode külmutamine ei tähendanud laekumiste ja väljamaksete täielikku peatamist. Kahe Eesti panga kontodele VEB Pangas laekus pärast külmutamist 1992. aasta jooksul vähemalt 59,9 miljonit USD-d ja välja maksti 14,3 miljonit USD-d (siinkohal on toodud USD-de laekumised ja väljamaksed, kuna need moodustasid pankade valuutahoiustest enamiku). Riigikontrollile pole teada, millistel tingimustel VEB Pank blokeeritud kontodelt väljamakseid võimaldas. Kontode jääki mõjutas ka see, et VEB Pank tühistas kontode kandeid.